Isa Roman Kikh: tänan kogu Eesti rahvast, me tunneme teie palveid!

Tallinna vanalinnas Laboratooriumi tänaval asub ainuke Eestis tegutsev idakatoliku kirikute perekonda kuuluv Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku Kolmekäelise Jumalaema kogudus. Kogudust teenib preester Roman Kikh. 

Laboratooriumi tänavasse on koondunud Eesti ukraina kogukonna keskus. Siin tegutseb lisaks kogudusele ka Ukraina Kultuurikeskus, mida juhib Anatoli Ljutjuk. Keskus pakub kohta, kus kohalikud ukrainlased saavad säilitada oma keelt ning kultuuri ja teistest rahvustest inimesed jällegi tundma õppida ukraina eluviisi. Selle eluviisi oluline osa on religioossus.

Kolm aastat tagasi Eestisse teenima saadetud, Ukrainas sündinud ja kasvanud preester Roman Kikh on hetkel ainuke Ukraina kreekakatoliku kiriku preester Eestis ja Soomes. Kui Ukrainas on valdavaks õigeusu kirik, mida on seal kaks: üks on seotud Moskva patriarhaadiga ja teine, iseseisev Ukraina õigeusu kirik Konstantinoopoliga, siis Ukraina kreekakatoliku kirik on idakatoliku kirik ehk katoliiklik idakirik, mille eripäraks on, et praktiseeritakse ida riitust, ent tunnistatakse Rooma paavsti. (Ääremärkusena võib lisada, et pisike luterlik kirik Ukrainas kasutab samuti ida riitust. Loe lähemalt: „Idakristlusest idas“, Alar Laats.)

Kolmapäeva hommik (9. märts) Ukraina koguduses on vaikne. Kirikupingid on nurka kokku lükatud, pakitud abisaadetised kirikuruumis ja keldris ootavad oma järge, et sõjakolletesse jõuda. Jumalateenistused toimuvad sõja ajal kaks korda päevas: kell 9 hommikul ja 19 õhtul. Oleme teenistusel viiekesi. Õhtul on rohkem rahvast, ütleb isa Roman. Iga kohalolija palvesõnast, liigutusest ja pilgust kumab koos südantlõhestava valuga ka kindel lootus Kõigekõrgema abile. Intervjuu isa Romaniga pärast liturgiat toimub spontaanselt. Räägime vene keeles, isa Roman vabandab, et praeguses olukorras ei ole ta eesti keeles suuteline suhtlema, ehkki õpib pidevalt keelt. Vestlus, mille kirikupingis istudes pidasime, samal ajal kui keldris vabatahtlikud abisaadetisi pakkisid, oli emotsionaalselt raskeim, mida Eesti Kirikus töötamise ajal olen teinud.

Rääkige palun oma kirikust.

Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik ei tegutse vaid Ukrainas. Meil on kogudusi ka kõikides Euroopa riikides ning ka mujal maailmas, nt USAs, Kanadas ning Argentinas ja sinna kuulub umbes 5,5 miljonit inimest. Praktiseerime ida riitust ehk oma liturgilist traditsiooni, ent allume Rooma paavstile. Võib öelda, et meil on olemas ühtsus, mis oli enne 11. sajandi ida ja lääne kirikute lõhet. Nõnda on Eestis olev Rooma-Katoliku Kiriku piiskop Philippe Jourdan minu piiskop. Meie preestritel on kolm valikut: minna kloostrisse mungaks, pärast seminari lõpetamist abielluda või valida tsölibaat. Mina olen abielus ja mul on kaks last.

Millises olukorras on teie suguvõsa ja sõbrad Ukrainas?

Minu ülejäänud suguselts elab Lääne-Ukrainas, põhiliselt Lvivi oblastis, kus on praegu (9.3 – K. L.) veel rahulikum. Selles piirkonnas võetakse hulgaliselt põgenikke vastu ja hoolitsetakse nende eest. Ent mul on palju sõpru, nende seas ka vaimulikke, kes elavad üle Ukraina eri paikades. Näiteks meie lähedased sõbrad elavad Kiievi lähedal Butšas, mis on ümber piiratud, ja neile ei anta võimalust sealt lahkuda. Nad on oma väikeste lastega päevast päeva keldris. Suhtlesime kirja teel, ent praegu on side nendega sisuliselt katkenud. See on väga keeruline, kui kaotad sideme lähedaste inimestega ja ei tea, kas nad on elus või mitte. Ka minu kiriku vaimulikud jäid Kiievisse ja Ida-Ukrainasse, et olla koos oma kogudustega. Jumalateenistusi tehakse seal, kus on inimesed: keldrites, varjendites, metroos.

Kuidas aidata sõjahirmus elavaid inimesi hingeliselt? Mida öelda?

Väga raske on … (Pisarad voolavad. – K. L.) Mida mina inimestele ütlen? Kui võitleme kurja vastu, saatana vastu, siis ei tohi me ise kurjaks ja agressiivseks muutuda. Kurja saab võita alati heaga. Isegi meie eesliinil olevad sõdurid, kes peavad relva kasutama ja tapma, ei tee seda kurjuse pärast, vaid et end, oma lapsi, naisi ja kodumaad kaitsta. Siin on suur vahe.

Millega neil sõjapäevil teie kogudus on tegelenud?

Organiseerisime abi vastuvõtmise punkti. Võtame vastu ravimeid, sooje asju nagu magamiskotid ja matid, väikelastele toitu. Nt Harkivis ei lasknud venelased lastetoiduabi isegi linna, sellega on suured raskused. Iga päev on meil hommikul kell 9 ja õhtul kell 19 palvus. Õhtuti on rahvast rohkem. Olen pidevalt kontaktis Ukrainast saabuvate põgenikega, nad vajavad vaimulikku tuge. Minu abikaasa õde koos kahe lapsega tuli Ukrainast. Naiseõde ütleb, et kui lapsi poleks, siis oleks ta jäänud Ukrainasse. Tuleb mõista, et liikumine on kahesuunaline. Põgenikud tulevad, aga umbes 150 000 meest on tagasi Ukrainasse läinud, et võidelda. Minu juures on käinud mehi, kes tagasi sõitsid. Nad tulid pihile, et end vaimselt ette valmistada.

Kui suur on teie kogudus?

Praegu on väga raske määrata. Juba alates pandeemiast on see selgusetuks muutunud. Meil on ka palju neid, kes tulevad ja lähevad, näiteks siia tööle tulnud. Pühapäeviti on teenistusel umbes 70 inimest. Kuna kirik on väike, siis toimub kaks jumalateenistust. Olen valmis ka vajadusel rohkem jumalateenistusi pidama. Saame ehk ka kasutada mõnda suuremat kirikut, et kõik soovijad mahuksid. Tartus on teenistused roomakatoliku kirikus kaks korda kuus, korra kuus käin Helsingis.

Mida vajate praegu kõige enam? Millist abi?

Kõige enam vajame palveid ja olen tänulik kõigile, kes Ukraina eest palvetavad. Ka põgenike eest. See on ju väga raske valik jätta kõik ja sõita põgenedes tundmatusse.

Kogume lastetoitu. Sõja algusest on juba 40 last tapetud. (Pisarad voolavad. – K. L.) Vajame ka ravimeid. Toiduaineid võtab vastu Punane Rist, neil on toimiv süsteem ja logistika. Oleme vastutust jaganud. Meil on vabatahtlikud, nemad sorteerivad, teeme kastide sisust nimekirjad. Kui auto teele läheb, siis teeme fotod ja saadame nimekirjad asjadest vastuvõtjatele. Nemad omakorda kontrollivad kohapeal, et teel midagi ära ei oleks kadunud. Võtame ka raha vastu, et ravimeid osta. Meie kodulehel (http://ugcc.ee/et/) on kogu info olemas, seda saab ka https://www.ukrainaheaks.ee/.

Tänan kogu Eesti rahvast! Nende 14 sõjapäeva jooksul olen kuulnud palju toetussõnu. Just eestlased on väga palju abi toonud. Nad on tulnud ja istunud kirikupinki, öeldes, et tahame lihtsalt olla koos teiega. On ka neid, kes on öelnud, et nad pole kunagi enne kirikus käinud, et see on neile esimene kogemus. Sõda on õpetanud meil koos ühiselt olema. Paljud meie vabatahtlikud, kes on hommikust hilisõhtuni siin kirikus abiks, on ütelnud, et nad on neil sõjapäevadel enam kirikus olnud kui terve eelneva elu jooksul.

Isegi sellises traagilises ajas võib midagi head leida: inimesed tulevad, aitavad, suhtlevad, tutvuvad. Ühtsustunne on väga suur. Palju on ka uusi inimesi koguduse juurde tulnud. Viimasel pühapäeval oli teenistusel palju neid, keda ma enne kolme aasta jooksul pole kohanud. Kindel on ka see, et paljud, kes on praegu sõja eest põgenenud siia, lähevad rahu saabudes tagasi. Kõik tahavad oma koju tagasi minna, isegi kui kodumaja on hävitatud.

Sõda ületab mõistuse piirid. Kas inimesed küsivad väga raskeid küsimusi?

Jah. Esimene küsimus on, kus on Jumal. Kui pühakirja loeme, siis leiame sealt pidevalt hea ja kurja võitluse. Jumal loob võimalused hea kasvuks, ent on ka kurjus, mis püüdleb selliseks nagu Jumal, aga on ilma Jumalata. Seda näeme praegu Ukrainas. Seal tegutseb kurjus. Kui vaadata kaarti, siis näeme, kui väike on Ukraina Venemaa kõrval, aga täna on juba 14. päev ja oleme vastu pidanud, vaenlane ei ole saanud meid lihtsalt vallutada. Selleski võib näha Jumala tegevust. Ka neis inimestes, kes praegu aitavad, näeme Jumala tegevust. Näiteks meie juurde tuli eestlane ja andis oma bussi. Andis võtmed, kirjutas volituse ja ütles, et kuni sõja lõpuni kasutage tasuta. Oli ka täieliku kaskokindlustuse teinud.

Kas teil on olnud sidemeid kohalike venelastega?

Jah. Tänu Jumalale pole olnud sõjakaid vestlusi. Oleme olukorda arutanud. On tulnud venelasi, kes on vabandanud sõja pärast või ütelnud, et nad ei toeta sõda. On ka neid, kes on kahelnud. Olen neile näidanud Ukraina uudiseid, nad on imestanud ja öelnud, et see ei saa võimalik olla. Ükski küla ega linn ei lähe ju praegu venelastele vastu kui vabastajatele. Isegi Ukraina venekeelne osa ei tee seda. Nad toetavad Ukrainat ja poliitikat, mis vaatab Euroopa suunas. (Jääb väga vaikseks ja pisarad tulevad taas silma. – K. L.) Mida veel palume: et suletaks Ukraina õhuruum! Palume, et Jumal sulgeks, aga vajame selleks ka inimeste abi. Kui Ukraina langeb, siis sellega agressioon ei lõpe. Väga paljud riigid, eriti Poola ja Balti riigid, abistavad praegu, aga on vaja otsust õhuruumi sulgemiseks. Küsimus on, kas vabadus ja demokraatia on meie jaoks väärtused või on need ainult sõnad. Jumal on inimesele valikuvabaduse andnud, ta armastab iga inimese vabadust, ent oma valikute eest peame ühel hetkel ka vastutust kandma. Jumal on armastav, aga ka õiglane.

Et aitaja saaks aidata, peab ta ka enda eest hoolt kandma. Kuidas olete end hoidnud?

Esimese sõjanädala olin sisuliselt uneta. Ei suutnud. Üks Ukraina piiskop ütles, et sa suudad rohkem, kui hoolitsed oma vajaduste eest. Muretsemisega kaotasin alguses jõu ja palveselguse. Praegu loen uudiseid hommikul ja õhtul. Kui terve päev uudiseid lugeda, siis sellest ei muutu midagi, parem on midagi teha. Igaüks saab seda teha, mida tema oskab. Kes suudab terve päeva palvetada, palvetagu; kes teeb vabatahtlikku tööd, tehku seda. Puhata on väga raske, aga teen seda ja hoolitsen ka selle eest, et meie vabatahtlikud puhkaksid. Palun, et nad vähemasti tunni päeva jooksul teeksid midagi täiesti muud, ükskõik mida, aga et see oleks teistsugune tegevus. Muidu ei tuleks me emotsionaalselt toime. Praegu magan juba 4–5 tundi.

Minu kaheksa-aastane tütar ja kolmeaastane poeg käivad eestikeelses koolis ja lasteaias. Kodus räägime ainult ukraina keelt. Õpin ka ise eesti keelt, ent praeguses olukorras on väga raske eesti keeles suhelda. Tütar räägib vabalt eesti keelt, oleme talle võtnud ukraina keele õpetaja, et ta oma emakeelt ka tunneks. Toetame integratsiooni, aga mitte assimilatsiooni. See on ka koguduse põhimõte. Õpime alati kohaliku keele ära, aga soovime ka oma keelt ja kultuuri säilitada. Nii lasteaiast kui ka koolist on väga suur toetus meile olnud.

Oleme ka väga tänulikud, et Tallinna Jaani kiriku kellad mängivad Ukraina hümni. See on liigutav (Hääles siiras rõõm. – K. L.). Kui Eestis praegu ringi liikuda, siis näen meie lippe ja värve igal pool. See on südantsoojendav ja paneb tundma, et me pole suletud oma väikesesse maailma, siia väikesesse kogudusse, et kogu Eesti ja maailm on meiega.

Millised on teie tulevikuplaanid?

Vaimulik pole täielikult oma saatuse peremees. Praegu olen siin ja soovime jääda. Muidugi kui kirik tahaks mind mujale saata, siis tuleb minna. Eestis meeldib mulle rahu, puhtus, kord ja inimeste töökus. Eestlased on ehk tõesti veidi kinnisemad loomult, aga need eestlased, keda enam tunnen, kes on minu sõbrad, on väga head ja avatud inimesed. Olen märganud, et siin on ka mitte-

kristlastel väga kõrge moraal. Paljud elavad kristlike reeglite järgi, aga nad ise ei teadvusta seda endale ja ei nimeta end kristlasteks.

Soovite midagi lisada?

Raske on rääkida ja jutlustada sellisel ajal, aga ilma Jumala sõna ja palveta, Jumala toeta oleks palju raskem. Tänan kõiki kirikuid Eestis! Ma tean, et kõik palvetavad Ukraina pärast. Me tunneme teie palveid! Kõik soovivad, et õiglus taastuks. Tänan ka paavst Franciscust, kes igas kõnes pöörab Ukrainale tähelepanu. See on meile väga oluline.

Kätlin Liimets