Jumalale ülistust südamest ja suust

Kätte oli jõudnud 1931. a detsember. Kirikutes helisesid jõulukellad.

Vaatamata sellele, et organistide sõrmed paiguti pühakodades külmast kangeks jäid, võis siiski tõdeda: kirikumuusika harrastamine oli Eestimaal märgatavalt edenenud.

Kirikumuusika harrastamisele oli kaasa aidanud 1. mail loodud Kirikumuusika Sekretariaat, kes oli võtnud ülesandeks edendada vaimulikku muusikat ja viia see peale koguduste ka koolidesse ja kodudesse, muretsedes neile jõukohast lauluvara. Sekretariaati toetasid annetustega kogudused.
Sooja vastuvõtu sai vaimulikele laulupidudele sobilik laulude kogu «Kirikukoor X». Selle olid tellinud endale 77 kiriku- ja 28 ilmalikku koori. Sellel kuul ilmus koraalikogu. Koos lauluraamatu komisjoniga oli välja töötatud «Laste lauluraamat kirikule, koolile ja kodule», mille rohkem kui 100 peamiselt ühehäälset laulu nootidega kavatseti järgmise aasta algul huvilistele kätte saata.
Muret tegid külmad kirikud, mis 6–7 kuud aastas musitseerimise välistas. Vahel oli pühakojas isegi 10–20 külmakraadi, mis koraalipühade ja kontsertjumalateenistuste pidamise võimatuks tegi. Mitmel pool puudusid veel laulukoorid, sest polnud harjutusruume. Suurim pahe oli aga köstrikohtade kaotamine.
Leidus paiku, kus orelit mängima oli võetud mingi käsitööline, kes meloodia suutis kuidagi ühe sõrmega maha toksida, pedaaliga ei osanud aga midagi peale hakata. Siiski lisandus ka uusi kirikumuusikuid – 8. detsembril sooritasid köstri kutseeksami Eduard Maasik ja Robert Heinmets. 25. detsembril austati Raplas aga hoolsa töötegijana tuntuks saanud Järvakandi kabeli köstrit Madis Rookmanni tema 60. sünnipäeval.
Ega kirikumuusikaga igal pool olukord väga kehv olnudki. Näiteks Kuressaare kirikukoor oli äsja käsile võtnud Haydni oratooriumi «Loomine», Laurentiuse kirik oli aga talvelgi linna armastatud kontserdipaigaks. Elavnemist oli märgata Rakveres. Siin oli eestvedajaks August Topmani poeg Ülo Topman, kes juhatas kiriku koori, esines orelipaladega ja tõmbas esinema ka oma venna Udu Topmani, kelle ilus tšellomäng tõi kontsertidele meeldivat vaheldust.

Kui maakogudustes oli kirikumuusika harrastamisega raskusi, siis Tallinna Kaarli koguduses seda muret polnud. Rohkem kui 100-liikmeline segakoor tähistas 5. detsembril oma aastapäeva. Aasta jooksul oli peetud 84 harjutust ja esinetud 28 korda.
Mozarti «Reekviemi» ettekannet juhatas 6. detsembril Estonia kontserdisaalis külalisena Gerhard Keussler. Estonia Muusika Osakonna segakoori kaastegevus oli tagatiseks, et kooriosad leiaksid mõjuva väljenduse. Oma osadesse sobisid suurepäraselt solistid Ida Aav-Loo, Arnold Vismann (Aarne Viisimaa), Bernhard (Benno) Hansen ja Emmy Niendorff Saksamaalt. Orelipartii esitas Kasimir Zypris.
Pärnu Eliisabeti kirikus kanti aga jõulukuu 13. päeval ette Barthi jõuluoratoorium koorile, neljale solistide, orelile ja keelpilliorkestrile. Evangelisti osa laulis tulevane laulukuulsus Dietrich (Tiit) Kuusik. Kahjuks omavolitseti teose kallal: koraalid kogudusele polnud need, mida helilooja oli ette näinud, selle asemel oli jutlus, ka puudus orkester. 40–50-liikmeline Eliisabeti kiriku koor täitis oma osa korrektselt.

13. detsembril tähistati Haapsalus õpetaja Ralf von zur Müh­leni 25. ametiaastat. Eelmisel õhtul rõõmustas juubilari naisseltsi koor koraalidega, sünnipäeva hommikul äratas pastori aga noorte pasunakoor köster Mölli juhatusel. Seegi polnud veel kõik – järgmine tervitaja oli saksa kooli lastekoor. Pastorile kingiti muu hulgas jalgratas ja mantel.
Võnnu koguduse täiskogu oli 6. detsembril leerimaja suures saalis. Tulnud oli üle 100 inimese. Valiti uus nõukogu ja vaadati üle majapidamine, mis leiti korras olevat. Vaadati ka kaugemale – 1932. aastal pidi täituma 700 aastat Võnnu kiriku asutamisest. Seda otsustati tähistada vaimuliku laulupeoga.
Valgas oli kombeks saanud korraldada 1. detsembril isamaaline kontsertjumalateenistus päevakohaste laululehtedega. Osalesid Valga kaitsemaleva orkester hr Kivimägi juhatusel ja tütarlaste gümnaasiumi koor prl Kanguri taktikepi all. 12. detsembril tähistati samas 2. soomusrongi rügemendi 17. aastapäeva.

Jõulude ajal olid kirikud rahvast täis. 19. detsembril jutlustas õpetaja Sommer pimedatekodus Tõnismäel, kus pimedate hoolekande selts oli katnud kohvilaua rohkem kui sajale pimedale. Samal päeval oli Tallinna konservatooriumi uues saalis korraldatud jõulupuu invaliidide ja vigastatud sõjameeste lastele. Õpetaja Sommer viis veel jõulurõõmu keskvanglasse, Punase Risti vaeslastele, Juhkendali ja Jaani vanadekodusse. Keskhaiglas käis jõuluevangeeliumi kuulutamas õpetaja Kubu.  
Valgas oli 22. detsembril Peetri koguduse leerisaalis vaeste jõulupuu. Jagati raha ja andeid. Jõuludest said osa ka Valga vangid ning vanadekodu asukad. Muidugi kõlas kõikjal ka kaunis jõulumuusika. Jõululaupäeval oli Valga kirikutesse nii suur tung, et suur osa rahvast pidi ruumipuudusel koju tagasi minema.
Kuid Venemaalgi mõeldi jõulude peale. Kõigepealt lasti  novembris õhku Moskva suur Lunastaja kirik. Heliloojailt telliti hulk Jumalat pilkavaid laule, mille sõnade autor oli peaasjalikult Demjan Bednõi. Ei puudunud näidendidki, kus peategelaseks näiteks joodikust preester või lohakas tööline, kelle arvates on jõulusid kõige kohasem tähistada viinavõtmisega. Mõeldi välja usuvastaseid seltskonnamänge. Muidugi ei unustatud lapsi, kelle juurde saadeti jõuluvana asemel «jumalavastane vanake».
Mati Märtin