Jürnas Kokla – keelemees, kes teenib Jumalat ja inimesi

Jürnas Kokla (59) on Tallinna piiskopliku toomkiriku kirikumees. „Kirikumehe ülesanne on teha kõike, mida kirikuõpetaja ei tee,“ selgitab Kokla. „Mina vastutan püha paiga ehk altariruumi korrasoleku eest. Teenin Jumalat ja inimesi.“

Oma kiriku kohta ütleb Kokla, et toomkirik on eriline kirik, mille sarnaseid teisi Eestis pole. Ja ta tunneb väga hästi toomkiriku ajalugu, on mõnikord turistidele kirikus ka teejuhiks.

Kiriku külaliste abiline
Aprillist kuni oktoobrini külastab toomkirikut tuhandeid turiste igast maailma otsast. „Toomkirik on tegutsev kirik, kuid ka turismiobjekt, muuseum, kontserdipaik. Mul on vaja palju suhelda, räägin praktiliselt hommikust õhtuni inglise keeles. Soomlastega räägin muidugi soome keeles. Viimastel aastatel käib meil väga palju aasialasi, eriti hiinlasi. Minu lemmikud on britid, nendega meeldib mul juttu ajada. Turistide hulgas on väga meeldivaid inimesi. Samas, kui kirik on turiste täis, on palju lärmi, giidid teevad valju häält, pahandatakse, et miks orel mängib. Orel ometi ju võib mängida kirikus.“
Kirikusse sisenedes leiab külastaja end vastuvõtulaua eest, argipäeviti võib Jürnas Kokla olla just seal. „Kui inimesed küsivad minult kiriku, Tallinna või Eesti kohta, siis ma neile räägin. Otseselt ekskursioonide korraldamine minu ülesanne ei ole.“
Toomkirikut külastavad sageli meie riigi kõrged külalised, üks neist oli Saksamaa Liitvabariigi liidukantsler Angela Merkel. „Kui saabub näiteks Saksamaa kantsleri kaliibriga inimene, siis käivad siin juba varem nii meie kui külalise riigi julgestuspolitsei esindajad, kõik on väga turvatud ja hästi korraldatud.“ Kokla on nii mitmegi riigipea visiidi tunnistajaks olnud.

Kirikumees ja õpetaja
„Ma sattusin toomkirikusse tööle, sest vajasin tol ajal püsivat sissetulekut. Ja Jumala abiga juhtus nii, et tuttavate soovitusel sain siia kirikumeheks. Enne olin vabakutseline tõlkija. Kuue aasta jooksul on olnud ka aegu, kus jätaksin siin kõik kus see ja teine, kuid ei ole veel jätnud. Miks? Sest toomkirik on minu lemmikkirik, ma ei raatsi siit lahkuda. Isegi kui argipäeva hallus tahab lämmatada, siis ma vaatan altariseina peale, seal üleval särab päikese taustal Iisraeli Jumala püha nimi, kirjutatud nii, nagu see heebreakeelses Piiblis on.“
Jürnas Kokla on Tallinnas sündinud, kuid isa poolt hiidlane, lõpetanud Tallinna 7. keskkooli. „Olen õppinud mitmel pool: Tartu ülikoolis, usuteaduse instituudis, kaks aastat Chicago luterlikus teoloogia akadeemias (Lutheran School of Theology at Chicago). Minu häda on see, et mul ei ole ühtegi diplomit, sellepärast ma ei saanudki teha korralikku akadeemilist karjääri. Siiski olin üheksakümnendatel nii Tartu ülikoolis kui usuteaduse instituudis ja humanitaarinstituudis heebrea keele õppejõud.“

Loomult keeleinimene
Küsimuse peale, kust tuli suur huvi heebrea keele vastu, ütleb Kokla, et eks ikka Jumalalt see tuli. „Miks mõnest saab organist, aga teisest hoopis viiuldaja. Ma olen oma loomult keeleinimene, tunnen ennast keeles ja tekstis hästi.“
Lähem kokkupuude kirikuga tekkis Koklal kaheksakümnendatel, siis töötas (oli kellamees ja tegi muid töid) ja elas ta mitu aastat Pilistveres, kus õpetajaks oli Vello Salum. Sealt sai ta tõuke usuteaduse instituuti õppima minna. „Ma tahtsin Piiblist aru saada, algkeelte kaudu oli see kõige loomulikum ja minu jaoks ainuvõimalik tee. 1985. aastal läksin Tartusse Jaan Undi juurde kreeka keelt õppima, edasi jätkasin heebrea keelega Kalle Kasemaa juures.
Meil oli väike seltskond: Marju Lepajõe, Andres Gross ja mina, õpetaja oli Kalle Kasemaa, toonane UI õppejõud. Alustasime 1986. aastal, igal laupäeval kolm aastat järjest kohtusime ülikooli raamatukogus, kus Marju tollal töötas. Alguses Kasemaa luges meile põhjalikult heebrea keele grammatikat ja Vana Testamendi sissejuhatust. Me tõlkisime-analüüsisime valitud tekste heebrea Piiblist, hiljem tutvusime piiblijärgse heebrea kirjandusega – lugesime miš­nat, keskaegset heebrea luulet, aga ka moodsamat proosat ja luulet; nuusutasime pisut ka aramea ja araabia keelt. Ja nii kolm aastat järjest.
Me olime motiveeritud. Igasuguseks akadeemiliseks arenguks on vaja tugevat motivatsiooni. Meie õppisime ja Kalle Kasemaa õpetas puhtast rõõmust, ma ei tea, kas talle selle eest üldse palka maksti, meilt ta igatahes tasu ei võtnud. Seda võib kutsuda Tartu ülikooli usuteaduskonna embrüonaalseks ajaks. Ülikooli usuteaduskond taasavati 1991. aastal. Kasemaast sai esimene dekaan.“

Suur kirg – heebrea keel
Kokla suur kirg on heebrea keel, sellest võib ta pikalt rääkida. „Ehkki tänapäeval igas teoloogilises õppeasutuses enam heebrea keelt ei õpetata, siis see, kes tahab piibliteaduste alal doktorikraadini jõuda, peab kindlast algkeeli – heebrea ja kreeka keelt – õppima ja ikka põhjalikult,“ rõhutab Kokla. „Suur vahe on, kas õpid formaalselt ja saad oma hinde kätte või on sul motivatsioon.“ Jürnas Kokla on tõlkinud eesti keelde John F. A. Sawyeri õpiku „Piibliheebrea keel algajale“.
Heebrea keele, mis ei meenuta ühtegi teist Euroopas kõneldavat keelt, õppimine on alguses üsna aeganõudev. Kõigepealt tuleb tähestik selgeks saada, s.o 22 heebrea tähte (ainult kaashäälikud). Omaette teema on lugema õppimine. „Kui ma kirjutan heebreakeelse sõna, siis kirjutan ainult konsonandid, vokaalid mõtlen juurde. Vokaalide staatus heebrea keeles on võrreldav välte või palatalisatsiooni staatusega eesti keeles,“ toob Kokla lihtsa näite, kuid lisab, et vokaalimärgid on erijuhtudeks siiski olemas.

Ivriit e uusheebrea keel
Läheme keelejutuga edasi ja jõuame tänapäeva – Iisraelis räägitakse ivriiti (heebrea keelt e uusheebrea keelt). Piibliheebrea on vanaheebrea keel, milles on kirjutatud Vana Testament, see keel suri välja sadu aastaid enne Kristuse sündi. Uusheebrea keel on taaselustatud vanaheebrea keel. 18 sajandit surnud (Kokla sõnul koomas) olnud keel on tänapäeval Iisraeli riigikeel. Teoloogiatudengitele õpetatava piibliheebrea keele baasil Iisraelis siiski hakkama ei saa, ivriiti tuleb eraldi õppida, rõhutab Kokla.
Keeltemaailma keerdkäikudest taas tänasesse päeva tulles siirdub Jürnas Kokla toomkiriku vastuvõtulauda, et turiste vastu võtta ja neid huvitavatele küsimustele vastuseid anda. Jumalateenistustel näeb teda krutsifiksi kandmas.
Tiiu Pikkur

Jürnas Kokla
Hebraist, endine heebrea keele õpetaja, praegune kirikumees
Tõlkinud eesti keelde John F. A. Sawyeri „Piibliheebrea keel algajale“
Abikaasa Anna Verschik on keeleteadlane, Tallinna ülikooli professor
Tütar Noemi on arst