Kaasaegne metsavend

Lõunasse
Kaardikeskuse töötajana täpsustasin aerofotosid, kus ma pidin määrama kõrgusi ja siduma kaarte maapealsete märkidega. Nihkusin vähehaaval lõuna poole ja olin jõudnud paralleeli 57º30’ lähedusse. Ilmad püsisid juuni alguses jahedad ja kuivad; ma sain oma tööd teha ja meeleolu oli hea. Tõusnud kõrgele seljandikule metsajärve ääres, nautisin latvade raamistuses läikivat veepeeglit.
Mõtlesin: juttudele suurest väiksusest vaatamata on Eesti tohutu suur maa. Siin leidub selliseid kolkaid ja soppe, millest ka kogenud kartograafil on vaid hägune ettekujutus. Seisin kõrgel järveseljandikul ja hingasin pikalt. Vaba õhk ja vaba vesi – seda ma tahan.
Tema
Ühel päeval kohtasin metsas meest, kes tegi küttepuid. Ta võpatas kergelt, kui olin talle sae hääle varjus lähenenud. Küsisin tema käest metsasihtide kohta ja siis kaardilehte süvenedes jäin kännu otsa istuma. Veidi aja pärast jälgisin, kuidas ta töötas. Tegevuses oli süsteemi märgata. Tükeldatud jupid jäid piki puukanalit reas lebama. Seejärel, kui ta oli sae seisma jätnud, kogus ta lõigatud pakud traktorikäru peale nelja riita. Tassimine toimus mõõdetud liigutuste ja liigse rabelemiseta. Pärastpoole ma aitasin teda veidi.
«Nooh, küttepuude varumine on suve peale jäänud,» ütlesin.
«Ma teen enamasti alati suvel. Metsad on nii prahti täis. Seda metsaalust prahti ei saa talvel maa küljest lahtigi. Ja lumega on kehva vedada. Jaah, metsad on nii prahti täis, et üks inimene võib siin terve eluaja lõigata, iga päev. Mida üks inimene jõuab? Pind on niipalju suur,» kordas ta oma mõtet.
Ta osutus parajalt jutukaks ja parajalt vaikijaks, mis sobis minu suhtlustüübile. Kui koorem valmis sai, läksime tema poole koju.
Elame valesti
«Eks minagi olen linnast tulnud siia,» kõneles ta taluköögis, kus me korduvalt istusime. «Ja enne seda linna läinud. Aga ühel hetkel, ühel õhtul tõusis elavalt mu ette lause: me elame täiesti valesti. Inimesed mu ümber olid nii väsinud, väsinud, väsinud. Masendavast väsimusest ei kosutanud uni ega puhkepäevad. Rõõmusädet enam elus ei näinud.
Telekasaasta ja rämpssuhtlust sai tülgastavalt palju. Ja siis ma mõtlesin ühel viivul: miks mul ei võiks olla vaikne magamistuba ja pikad jahedad linad, kus uneniit ei lõpe niipea. Sest vaata: ühiskonna väikesed veresooned on umbes. Sellest see palavik ühiskonna kehas, sellest närvilisus, tõmblemine, tigedus.
Mis mul siin viga on? Hommikul teen tule pliidi alla, söön oma söömise ära ja siis võib päev alata. Hommikusel tunnil käib minust vahel läbi tundmus: halastuse vägi, millega ma olen selle küll ära teeninud, et mul ongi siin värskusest nõretav rohuaed. Päeva vaateid on omapärane jälgida. Tund-tunnilt ju valgustus, värvingud, meeleolud muutuvad. Nähtav päevapilt loob mõtte- ja tundeseoseid möödunud kaugete sündmustega. Aimub, et see värving, see kooskõla on sinus juba kunagi olnud. Päevaste hetkede jälgimisest võiks vaatluspäeviku kirjutada, kui viitsiks.
Aga, mulle tundub, enamik inimesi ei näe üldse looduse meeleolude vaheldumist. Enamik, arvan, ei taju üldse, mis looduses toimub. Neil pole sellist soont või silma. Neile on looduskeskkond mingi roheline hägu kusagil kaugel. Sellest on kahjumeel ja kurb meel. Sama lugu on vaikusega. Kaks tundi vaikust päevas peaks olema kohustuslik kui ravivahend. Mis meil toimub? Kõrvad ja kuulmed on nüristunud masinamuusikast. Loodushääled on parim muusika. Oska seda kuulata ja sa oledki juba tervem.»
Tondid
«Käisid mul siin elektrimehed, vahetasid voolumõõtja uuetüübilise vastu,» rääkis ta, kui jälle köögilaua taga istet võtsime. «Näitasid mulle veel neid vanu arvesteid, mis neil autos olid. Maakonnalinna korterist maha võetud, pealt räigelt must, alt rõve kõrvetusjälg, külje pealt aga auk läbi puuritud, et saaks tikuga näituri ketast peatada. Eks nad käivad kodusid pidi nagu sotsiaaltöötajad ja näevad, missugused need meie inimesed on. Ütlesid, et tondid elavad siinkandis. Tondid – see oli nende sõna, mitte minu oma. Kuidagi tahaks omakandi inimesi kaitsta, aga mida sa siin õigustad… Tõesti – tondid elavadki mu ümber.
Ja sellistega viime Eesti viieteistkümne aastaga viie rikkama riigi hulka. Nüüd vist juba neljateistkümne aastaga. Inimkvaliteedi allakäik on masendav. Nii nagu metsas on väga vähe täiesti terveid, sirgeid ja sihvakaid puid, nii on ka ühiskonnas väga vähe terveid, nägusaid ja tarku inimesi. Teeksin ülekohut, kui ütleksin, et häid inimesi üldse pole. Nad jäävad enamjaolt kõlvatute varju.
Inimene on nõrk ja libastumine ihade küüsi kerge tulema. Rahailm aga piitsutab aina tagant loomalikke instinkte: söö, joo, naudi. See üle mõistuse paisunud nõmedus on enam-vähem peapõhjus, miks ma olen end metsa kõrvale tõmmanud. Ma ei usu sellise Eesti jätkumisse. Siit kõrvalt vähehaaval jälgin, mismoodi asjalood edasi lähevad.»
Koer tuli laua juurde. «Pontuga me siin kahekesi elame ja oleme,» paitas ta koera pead. «Miks inimesed peavad palju koeri ja kasse? Koer ei aja sulle vähemalt lolli juttu. Kolm ajalehte mul käib. Need kaupluste ja marketite reklaamlehed juba ületavad mõtlevate kirjutiste mahu. Ei jõua veel eelmisi ära põletada, kui juba uued Maximad ja Maksimarketid kohal. Topi endale hästi palju kotlette sisse ja osta imeodavasti Hiina plätud. Kuule, villand on!»
Aegade side
«Sa elad siin nagu metsavend,» ütlesin. Veidike vaikust, siis ta jätkas: «Mis sellesse puutub, siis mina olen näinud ehtsat metsavenda, kuigi aastate järgi ma ei tohiks seda üldse olla. See oli 1998. aastal, juulikuus. Ma läksin vaatama ühte talumaja, mida me tol ajal valdasime ja haldasime. See on umbes kolm kilomeetrit siit.
No vaatasin seal ringi, midagi kahtlast nagu ei märganud. Siis ta ilmus välja, lüheldane mehenäss. Küllap oli mind hulk aega varjatult jälginud ja leidnud, et seda võib usaldada. Metslooma kombed olid tal küll. Haardeulatusse ei istunud. Pakkusin talle leiba, sinki ja suitsu, mis mul autos oli. Neid ta vastu ei võtnud.
Istusime seal ja rääkisime umbes kolm tundi. Enda jutu järgi oli ta metsavenna poeg, 1947. aastal metsas sündinud. Isa oli tal 1966. aastal legaliseerunud. Teda oleks siis kohe ees oodanud sõjaväeteenistus, mida ta sugugi ei tahtnud. Ja nii ta jäigi ilma dokumentideta ümber hulkuma.
Ühest küljest on absurdne, et kümme aastat tagasi veel keegi ennast varjas. Mille või kelle eest on praeguses Eestis end varjata? Kurjategijad ehk peidavad ennast lühiajaliselt. Teisest küljest on inimene konservatiivne olend. Ta teeb ikkagi seda, mida ta ennegi teinud on. Tema, see metsavenna poeg, polnud muud elu näinud kui metsa.
Viimaste metsavendade kohta, kes veel seitsmekümnendatel ennast varjasid, on räägitud, et nad olid muutunud sellisteks läbipaistvateks, õhulisteks olevusteks, kes väga hästi tajusid ohtu. Viimane ametlik redutaja August Sab­be, kelle tee lõppes 1978, oli ka mütoloogiline olevus, halli vihmamantliga vanamees, kes jalgrattal tuli kusagilt ja läks kuhugi. Metsavendlus kui nähtus on väga pika vinnaga asi, ulatudes poole sajandi taha sõja lõpust arvates. Minu meelest 1978. aasta ja Sabbe juhtum ei olnud veel nende kõige viimane lõpp.»
Mis maksab inimene?
«Sul ikka on dokumendid või?» küsisin.
«Loomulikult. Mina olen legaalsetest vanematest sündinud. Milles probleem? Aga siin üksi olles ma olen palju mõelnud metsavendadest. See «vendlus» oli sageli kibe ja pealesurutud. Vendlus ei ole hea sõna nende võitlejate kohta. Algaastatel nad kandsid väga suuri kaotusi, sest olid suured grupid. Võitluste sõel tegi seda, et jäid põhiliselt üksikvõitlejad. Metsavendlus on küsimus inimese üksiolekust, allumatusest, vabadusest. Inimesed elasid muldkoobastes, neid aeti taga ja tapeti nagu loomi. Kas see oli mingi õige asi või?
Teada on, et metsavendadel oli üksikuid lapsi. Mis nendest saanud on, kes seda teab? Neil lastel polnud ju üldse mingeid dokumente. Neid lapsi polnud paberite järgi üldse olemaski. Seetõttu ei osanud ja ei oska neid ka keegi otsida. Olematud inimesed. Kasvasid nimetuna nagu rohi ja põõsad.
Alfred Käärmanni raamatus «Vabaduse vaim» on räägitud ühest teisest perekondliku varjamise juhtumist. Seal on keskmes metsavendade tütar, kelle looga jõutakse välja 92. aastasse, Eesti Kongressi aega. Käärmann, ise vana metsavend, kohtus selle varjusoleva naisega korduvalt ja mul pole põhjust jutu tõepärasuses kahelda.
Metsavenna poeg rääkis mulle loo oma isa sõbra hukkumisest, kelle nimeks ta ütles Albert Raam. Olnud kõhn ja vaikne mees. Albert leidnud ühest mahajäetud majast prahihunnikust endale mütsi. Pesnud selle puhtaks ja müts saanud talle väga omaseks, nii et maganudki enamasti mütsiga. Kui põõsaste vahelt juba müts paistis, siis neil oli teada – Albert tuleb. Täitsa selline tühine asi, aga inimene kiindus sellesse.
See oli üks viimaseid lahinguid, augusti lõpp, vähe hämardus juba. Albert sai pihta ja jäi maha. Ta ütles mulle: «Albert oli kraavi ääres maas. See mütsikene oli tal kah kõrval. Ma ei saand muud, kui katsin mütsiga näo, astusin üle kraavi ja läksin edasi. Nutt tuli peale, ise mõtlesin, mis maksab see inimese elu?»»
Tahaks näha aastate taha
«Mis ta veel rääkis?» küsisin pika vaikimise järel.
«Kas mul kõik meeleski on, mis me seal rääkisime. Üks asi, mis ta mulle lõpus ütles, tema kõige suurem soov nagu oli see, et ta tahaks veel mõne aasta elada ja näha, mis sellest Eesti värgist saab. Seda ta ütles. Ta ütles, et kuulab raadiost tunniuudiseid ja on «Päevakajaga» üldiselt kursis.
Kümme aastat on vahepeal mööda läinud. Mis siin ikka nii väga juhtunud on? Ikka enam-vähem sama. Vahel mõtteis palun: Suur Looja, anna, et vähemalt meie elupäevad rahuajas mööda saavad. Kui uut sõda ei tule, siis me ikka väikest viisi elutseme, olgu pealegi see riigivalitsemine veider ja viltune.
Mis ma olen mõelnud siin metsade rüpes? Vaata, praegu on peale- ja salakaebustest vaikne hooaeg, sest pole eriti kuhugi kaevata. Kapo pole tõsine asutus pealekaebajate silmis. Aga, ma kardan küll, see üksteise peale kaebamine jälle taastub, kui hakkab olema kuhugi kaevata. Praegu on see uslus ja salaviha uinunud seisundis, aga ma kardan küll, see elustub taas. Sihuke hirm on.
Praegu veel liigub neid väikseid ja suuremaid nuhke ringi, kes nuhid olid. Väga väikeste hüvede eest, pisikese suutäie eest anti ära teine inimene enda kõrvalt. Ikka nii, et läätseleeme eest müüs ära oma esmasünniõiguse. Piibli sõnad tulevad taas esile. Ka tuhandete aastate möödudes pole inimeste seas palju midagi muutunud.»
«Jah, sünged teemad,» kostsin.
«Ja veel, mis ma olen mõelnud, Eesti loobub väga kergel käel oma inimestest. Noh olen siin, kas keegi on huvi tundnud tööhõive seisukohalt – ei midagi. Palju töökäsi on käibest väljas. Hulk rahvast on maailma mööda laiali. Neljandik rahvast ei tööta ega otsi ka aktiivselt tööd. Ju siis pole vaja. Aga ametlik jutt on vastupidine – et igaüks on väärtuslik.»
Huvi homse vastu
Õhtuks olime jõudnud pikad jutud rääkida. Tema jätkas: «Jätame mineviku seljataha. Mis on olnud, see on olnud. Mind ei huvitagi mitte niivõrd tänane päev, vaid see, mis edasi juhtub. Sest vaata: iga ajastu saab ükskord otsa. Praegu me näeme maakohtades siin ja seal neid majandite lagunenud lehmalautu ja lõhutud sipelgakomplekse. Seisavad tühjalt, kõrge rohi akendeni.
Nende saatus on selline. Mäletan veel minagi, üle viiekümnene, kuidas elu külas kees, masinad vurasid teedel ja traktorimürin kaikus hilises õhtus. Nüüd pole seda kõike justkui vaja. Vaikne on, väga vaikne on.
Mis me praegu näeme? Neid hiigelsuuri kaubandusküüne ehitatakse. Keegi naljahammas olla arvutanud, et 68 elaniku kohta on juba üks pood. Ja neid tehakse juurde. Ja vähemalt esialgu on parklad autosid täis, ei mahu liikuma, kui sa sinna lähed. Tõsiselt mõtlen, mis nendest kaubandusküünidest kunagi saab. Mille jaoks need veel võiksid sobida, kui kaubandus kunagi kahaneb ja hääbub? Sest iga ajastu saab ükskord otsa.
Ei ole ju mõeldav, et inimkond jääbki mööda hiigelkaubahalle jõlkuma ja mõttetuid kaubariiuleid silmitsema. Kaubahall on öeldud olevat tänapäevane kirik ja katedraal. Et täna oleme kaubamajausku. See usk on küll rusuv ja tüütu kanda.»
Siinkohal tekkis laualevaatamise ja sõrmedega toksimise paus. Siis ta rääkis veel: «Inimese väli pidi olema neli või kuus meetrit. Ma tunnetan enda ümbrust ja seda, kas see on vaba või häiritud, nagu kassajärjekorras seistes. Ma ei saa seda lubada, et keegi on kogu aeg minu väljas sees, nagu lauluväljakul külg külje kõrval seistes. No mis juhtub, kui inimesed muutuvad kitsikuses tigedaks, hakkavad kisklema? Seda siis, kui sul ei ole oma olemist, oma vaadet. Seepärast olen ikka öelnud: hoia end, hoia oma vaimu tuleviku tarbeks.»
Väikesed aknad
Suvise öö kuma punas veel veidi tumenenud metsa kohal. Jälgisime seda kahekesi läbi köögiakna vaadates. Ta ütles: «Üks tegelane, kes mul siin külas käis, arvas, et sellel mu majal on väikesed aknad. Siis ta kandis vaate üle, et ma ise olen ka selline pilusilmadega kinnist tüüpi inimene. Võib-olla tõesti jah. Ega ennast laiali laotama ja lahti võtma just ei kipu. Katsun end koondada ja keskenduda enda valitud sihile.
Suhtun umbusuga uusasumitesse linnade ümber põldude peal. Neil ei jätku vaimu, et neid uusi majakohti elustada ja elusana hoida. Vaimu ei jätku, asi jääb külmaks. Mina olen väga väike meediatarbija, sest ma enamasti ei tee midagi selle infoga, mis ma sealt saan. Pragmaatiline olen. Varem oli üks partei suund ja muud juttu ei lubatud avalikult välja lasta. Nüüd on arvamuste paljusus ning see üleüldine mulin ja sumin kustutab asja samuti ära. Olgu laevaehitus, Marsi-lennud või vase kaevandamine Bromwilli lähedal – «mina ikka arvan asja kohta midagi».
Milleks mulle see? Kuidas meie boss tegi, kui veel tööl sai oldud? Koosolekul alustati mingist asjast: üks arvamus, nii, teine, kolmas… Palun veel arvamusi, nii, veel. Pärast seitsmendat monoloogi ei mäletanud enam keegi, milles alguses probleem oli. Ja oi kui tüdinud ja põlglike nägudega nad läksid tubadesse tagasi, kui pärast lõunat pidi midagi konkreetset tegema hakkama. Boss oli meil kõva demokraatiamees.»
Kellaosutid näitasid südaööd. Läksime õue. «Ooh-jaah, ooh-jaah,» hingas ta sügavalt, nägu taeva poole tõstes. «Öö on mu lemmikaeg,» kõneles ta edasi. «Öö on mu kaunisaeg. Vahel ma nõndasama tulen öösel välja. Lihtsalt seisan ja vaatan kõrgusesse. Möödunu kahin öö tumedas õhus kannab mind edasi. Teritan pilku, et hoomata udutompu, mis alt võsasest koplist tõuseb mu suunas.»
Käivitasin auto, klaasidele oli juba niiskust kogunenud.
Pärast, enne kaardimaterjali üleandmist trükkimiseks, tegin kaardile ühe punkti. Seal elas see omamoodi vaadetega metsavend.

Rannar Susi