Kas oleme neetud?

Lugesin hiljuti ühte jutlust, mille eesmärgiks oli põhjendada ja õigustada kümnise maksmise tava jutlustaja kodukoguduses (ei kuulu EELKsse). Jutlus oli täis pikitud Vana Testamendi kirjakohti ning kümnise maksmise õigustamiseks nimetati autoriteetsete eeskujudena Aabrahami, preester Melkisedeki, Jaakobi, Moosese ja Leevi nimesid. Kuulajale selgitati, et kümnise maksmine toob annetajale Jumalalt õnnistusena külluse. Jutlus oli positiivselt innustav ja väga veenev. Usun, et selle koguduse liikmete annetuste kogusumma kasvas pärast sellise jutluse kuulamist märgatavalt. Kindlasti täitis see jutlustaja ootusi ning hiljem sai ta tänada Jumalat õnnistuse eest.
Samal päeval sain Interneti kaudu teada, kuidas on lood EELK kogudustega. Eesti Kristlikust Foorumist leidsin «tõe» meie kiriku kohta. Nimelt kritiseerib seal üks pseudonüümi taha varjuv radikaalne kristlane EELK liikmeannetuse soovituslikku 1% nõuet. Foorumi sissekande autor kirjutab: «Piibel räägib, et Jumalale kuulub 10%! Miks te valetate tõe vastu!» Ta tuletab meelde kirjakohta: «Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind ja ütlete: «Kuidas me sind röövime?» Kümnise ja tõstelõivuga. Olge needusega neetud, et teie, kogu rahvas, mind röövite!» (Ml 3:8–9) Kirjakohti, mida manitseja ritta seab, on teisigi. Kui ma kogu pikka tõredat juttu koos karmide tsitaatidega lugesin, mõistsin, et kui ma kohe oma kodukogudusele pangaülekannet ei tee ja kui ma ei tee seda iga kord pärast teenistustasu laekumist minu pangaarvele, siis olen ma neetud. Ma olen ju varas, sest jätan endale, mis tegelikult kuulub Jumalale!
Kui käesoleva juhtkirja alguses nimetatud jutlustaja püüdis kuulajaid veenda kümnise maksmise õigsuses, millele järgneb õnnistus, siis varjunime kandev käsumeelne foorumisissekanne ähvardas kümnise maksmisest hoidujaid needusega. Eesmärk oli neil üks: mõjutada kuulajat/lugejat annetama rohkem raha kogudusele, kirikule, pastorile. Kui maksad kümnist, oled õnnistatud, kui ei maksa, oled neetud! Lihtne ja must-valge lähenemine on propagandistide ja demagoogide üks lemmiktaktikaid masside mõjutamisel ja arvamuse kujundamisel.
EELK arengukava majanduse ja varade peatüki üks tegevussuundadest on sõnastatud nõnda: «Koguduseliikmetele teadvustatakse pidevalt, et kogudus ja kirik on neist igaühe asi, mille eest hoolitsemine on nende õigus ja kohustus. Koguduseliikme panus ükskõik millises kirikutöö valdkonnas aitab kaudselt kaasa ka majanduslikule toimetulekule.» Mulle meeldib mõtteviis, et kogudus ja kirik vajavad liikmete hoolt ja aktiivset panustamist. See ei väljendu esmalt ja ainult annetatud rahas, vaid rõhk on sõnadel hoolitsus ja panus. Mitmed kirikuisadest on võrrelnud kirikut emaga. Siis võiksime mõista, et kirik meie vaimuliku emana vajab samasugust hoolt, nagu vajab meie maine ema. Me armastame oma ema – hoolitseme tema vajaduste eest ning kindlasti ei ole meie mure ja hoolitsus mõõdetav rahas. Me anname endast nii palju, kui suudame.
Armastuse ülemlaulus kirjutab Paulus: «Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi» (1Kr 13:3). Nendele Pauluse sõnadele mõeldes ja ülalpool tsiteeritud foorumisissekande autori etteheidetele vastates küsin: kui annetan oma kodukogudusele 1% sissetulekutest ning teen seda rõõmu ja armastusega, kas ma siis olen neetud? Aga kui ma üldse ei anneta, kas siis pääsen needusest? Kantslerina julgen täna tunnistada EELK liikmetele ja toetajatele, et koguduste, kiriku asutuste ja konsistooriumi majanduslik olukord ei ole sugugi kiita. Võiks öelda, et see on lausa halb. Kas olemegi neetud? Kas muutub needus Jumala õnnistuseks kohe, kui olen sendi täpsusega täitnud kümnisemaksmise nõude?
Nagu kogu riigis, seisavad ka kirikul ees majanduslikult katsumusterohked nälja-aastad. Kiriku välispartnerid on teatanud, et nende toetus kahaneb ja lõpeb täielikult paari-kolme aasta pärast. Samuti on inflatsioon söönud kogudustelt kesksesse eelarvesse laekuva kirikukassamaksu. Kõige otsesemalt puudutab välispartnerite ja koguduste toetuse vähenemine kiriku allasutuste tööd. Kannatajateks on laste- ja noorsootöö, muusikatöö, diakooniatöö, vaimulike ettevalmistus, Eesti Kiriku väljaandmine ja misjonitöö. Välistoetuse lõppemine mõjutab ka vaimulike keskset palgasüsteemi. Kiriku kinnisvaraprojektid täidavad tekkivad lüngad osaliselt, kuid ei suuda katta kõiki vajadusi.
Kuidas majanduslikust surutisest välja tulla? Veel kantsleri ametis olles tõdes praegune assessor Mati Maanas, et EELK vajab maksureformi. Ta ei pidanud silmas kümnise kehtestamist, vaid koguduste vastutuse kasvatamist kogu kiriku majandamisel. Liikmeannetuste summaarne tõus on kasvatanud koguduste tulusid olukorras, kus liikmesannetajate arvu kahanemine on kahandanud keskasutustele laekuvaid summasid. Meie senine maksusüsteem (pean silmas koguduste poolt konsistooriumi eelarvesse makstavat kirikukassamaksu) on hakanud töötama ühtse kiriku vastu.
EELK on meie kirik, meie vaimulik ema, kes vajab meie igaühe hoolt ja armastust. Iga rõõmu, armastuse ja tänuga annetatud kroon on vajalik. Olgu selleks siis pool, üks või kümme osa inimese sissetulekust. Oluline on, et see kroon jõuab sinna, kus seda vajatakse kõige enam ning kus sellest on kõige enam kasu evangeeliumi kuulutamisele. Selle saavutamiseks on vaja mõistmist ja üksmeelt.

Urmas Viilma;
kantsler