Kirik kesk folgimelu
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus / Number: 24. august 2011 Nr 33 /
Viljandi pärimusmuusika festival ehk Viljandi folk toimus tänavu juulikuu viimasel nädalavahetusel juba 19. korda. Minule oli see järjekorras kaheksas festival – seitsmest viimasest olen osa võtnud Viljandi Jaani koguduse õpetajana.
Võin end kõhklemata folgifännide hulka lugeda – teist nii professionaalselt korraldatud, sisukat ja meeleolukat muusikapidu annab Eestis otsida. Olen päri president Ilvesega, kelle jaoks Viljandi folk on samasugune märk kalendris nagu jõulud, iseseisvuspäev või jaanipäev.
Viljandi Jaani kirik on alati olnud folkijatele avatud. Lisaks kontsertidele oleme hoidnud kiriku uksed avatuna hommikul kella 10st õhtul kella 10ni ning pidanud igal festivalipäeval armulauaga palvusi, kuhu on kaasa teenima palutud pärimusmuusikuid.
On tore kogeda, et vaatamata kiirele festivalimelule leidub igal aastal muusikuid, kes tahavad mängida ja laulda just kirikus ja jumalateenistusel.
Sel aastal ilmestasid palvusi Annika Mändmaa, Silver Sepp, Kristiina Ehin, Aleksander Sünteri pereansambel ning trio koosseisus Mikk Sarv, Heikki-Rein Veromann ja Anne Maasik, kes esitasid katkendi Villem Ridala regivärsilisest poeemist «Püha rist».
Mõnelgi palvusel – kuhu pääsemiseks piletit ega passi ette näitama ei pea – saadav muusikaline elamus ei jää millegi poolest alla ametlikele kontsertidele.
Ometi on just viimastel aastatel hakatud Viljandi folki võrdlema Õllesummeriga ning kõnelema vanalinnas ja eriti toidutänaval (Tasuja puiestee, mis kulgeb just Jaani kiriku esise silla eest Pärimusmuusika Aidani) toimuvast läbustamisest.
Tõepoolest – elades kiriku kõrval pastoraadis ning käies hilise ööni kontsertidel, võin kinnitada, et avanev pilt on kõike muud kui rõõmustav.
Ilmselgelt on lisaks folki kui pärimuspidu ja sõprade kokkusaamist nautivate festivalikülaliste kõrvale siginenud täiesti teistsugune seltskond folkijaid – need on enamasti teismelised või ka kahekümnendates eluaastates noored, kes, ostmata piletit ühelegi kontserdile, võtavad kaasa oma viinad ja löövad kiriku kõrval peo püsti.
Vaimulikuna oli mul üsna valus vaadata, kuidas sajad purjus folgilised vastu pastoraadi aeda urineerivad ning kirikuaias, mis on ju kunagise kalmistuna pühitsetud maa, joovad ja läbustavad.
Nii võib juhtuda, et pärimust kui elulaadi propageeriva festivali raames toimivad tuhanded inimesed viisil, mis meie esivanematele pähegi poleks mahtunud.
Folgisõbrana aga loodan, et festivali korraldajatel jätkub otsusekindlust ja südikust midagi kardinaalset ette võtta (näiteks piirata ligipääs festivali territooriumile) selleks, et Viljandi folk jääks aasta üheks oodatuimaks nädalavahetuseks neile, kes peavad lugu pärimusmuusikast, vanadest ja uutest sõpradest ning sellest erilisest õhustikust, mis folgiga algusest peale kaasas on käinud.
Marko Tiitus,
Viljandi Jaani koguduse õpetaja
