Kõige hullem on olla luterlane

„Muidugi Ukraina võidab. Nad ei anna alla!“ ütleb Tartu Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming enesekindlalt.

Vaatame koos eelmisel päeval (08.09) Ukraina sõpradelt saadud videoklippi, mille sisuks Harkivi lähedal asuva Balaklija vabastamine. Kui nii palju kuid on surma ja hävingut nähtud, siis see alla minuti kestev võidurõõmus klipp on liigutav ja lootust andev. Viimases kirjas Ukrainast seisab: „Iga päev jälgime meie armee edenemist okupeeritud Harkivi oblastis. See on tõesti suurepärane! Ja ka „suurepärane“, kui kiiresti Vene väed taganevad, aga ei tohi arvata, et võit tuleb kergelt. On nii hea meel, et need linnad ja külad, kus olen nii palju käinud, kus elavad mu sõbrad ja mõned elavad siiani okupatsiooni all, vabanevad.“

Sõprussidemed Ukrainaga

Õpetaja Tooming on Ukraina Saksa Evangeelse Luterliku Kirikuga, mis on ka EELK ametlik partner, suhelnud alates sõja algusest pea iga nädal. Sõprussuhted sõlmiti juba enne sõda saksa keele kursusel, mis varem toimus Erlangenis, ent viimastel aastatel Wittenbergis. See kursus toob kokku Ida-Euroopa luterlike kirikute esindajad. 2020. aastal tutvus õp Tooming seal piiskop Pavlo Shvartsi sekretäri Kateryna Nikonorovaga, kes on ka Ukraina luterlaste diakooniatöö juht. Katerynast saigi sillapea, kelle kaudu on sõprus arenenud.

Pärast keelekursust tegi Peetri kogudus jõulude ajal 2020 korjanduse ja see oli esimene, mis saadeti Ukrainasse. Sõja puhkedes toimus uus korjandus. „Me pole minu ajal mitte kunagi nii palju raha kokku korjanud ühe korraga. Summa oli veidi üle 5600 euro. Hiljem oleme veel abi saatnud,“ jagab Tooming.

Piiskop Shvarts oli isiklikult üks nendest, kes sõitis autoga üle rindejoone ning vedas sööki, medikamente ja kõike, mida vaja. Eriti raske oli, kui Harkiv oli pideva tule all, kui elati varjendis, kus toimusid ka jumalateenistused. 

„Pakkusin, et tulge ära Eestisse, organiseerin teile elamise. Vastus oli, et meid on siin vaja. Nende olukorda ei kujuta lõpuni ette. Koguduseelu kui sellist ei saagi väga olla sõja ajal. Eks põhiline on palvetamine, abi vastu võtmine ja selle korraldamine. Kui enne sõda käis Harkivi jumalateenistusel umbes 60 täiskasvanut, siis nüüd 30,“ kõneleb Ants Tooming. Praegu sõidetakse väga palju Poola vahet, et abi tuua: „Nad on totaalselt väsinud sellest kõigest. Vahemaad on meeletud. Palju aidatakse just neid, kes pole nõus sõjapiirkondadest oma kodudest ära tulema, just vanad inimesed.“

Ukraina kiriku lugu

Ukraina iseseisvudes 31 aastat tagasi taastati suuresti Saksamaa abiga luterlaste kogudused. Kateryna Nikonorova andmetel oli 2014. aastal sellel kirikul 16 kogudust. Liikmeid on umbes 1000, paljud on nüüdseks Euroopasse põgenenud. Harkivis resideerub piiskop. 1930ndatel stalinlike repressioonide ajal lasti kõik nende kirikud, sealhulgas Harkivi uhke kirik, õhku. Nüüd kogunetakse koguduse majas. 

Kuueteistkümnest kaks kogudust jäid Krimmi poolsaarele ja pärast okupatsiooni nendega kontakt kadus. On tõenäoline, et suhtluse korral ootaksid neid raskused. Järelejäänud 14 kogudusest on hetkel kaks okupeeritud aladel. Üks on Hersoni oblastis asuv Smijavka (saksapäraselt tuntud Schlagendorf), seal on esimeheks Nina Krautas. Temaga kuu aja eest kontakt kadus. Ja teine Zaporižžja aladel Berdjanski kogudus, kelle õpetaja Artur Kochewnikov arreteeriti, hiljem vabastati.

Ukrainast on palutud nende koguduste eest eestpalveid. On tüüpiline, et ehkki sidevahendid toimivad, siis okupeeritud aladelt teateid ei saada. „Kui see tapamasin üle käib, siis ilmselt ei julgeta, sest kõnesid kuulatakse pealt. Luterlased on ju venelaste jaoks enamasti sakslased või saksa usku. Miks sa nende fašistidega suhtled? Kõige hullem ongi olla luterlane,“ jutustab Tooming murelikult toonil.

Haruldane kingitus

Mõne hetke pärast elavnedes näitab õp Tooming uhkusega haruldast kingitust Ukraina sõpradelt. Selleks on mark „Russkii vojennõi korabl, idi …!“. Tegu on esimese sõjaaegse Ukraina margiga. See trükikoda, kus neid trükiti, sai tabamuse. Osa tiraažist ei saanudki valmis, hävis. Ukrainas olid tohutud sabad, et seda osta. Kingitus Peetri kogudusele pandi paari kuu eest Poolas posti. Marke on hiljem veel tehtud, näiteks traktor vedamas tanki, või pommikoerast.

„Ukrainlastele on väga selge eestlaste panus ja nad on tohutult tänulikud. Nad teavad, et varsti tuleb Ukraina-teemaline kaheeurone münt. Saadan neile selle kindlasti, äkki saan isegi ise kohale viia,“ arutleb Tooming tulevikuplaanide üle. Peapiiskop Viilma on teada andnud plaanist peatselt välja kuulutada üldkiriklik korjandus Ukraina heaks.

Kätlin Liimets