Kolme aasta unistus on saanud teoks

Esimese advendi jumalateenistusel Tapa Jakobi kirikus pühitseti sisse uus laste- ja noortetuba ning palveruum.
Klaasist seintega väikesed ruumid asuvad kirikuhoones orelipealse all, kahel pool peaust.
Ruumide ehitamise mõte oli tekkinud mitu aastat tagasi. Noored emad-isad olid sageli hädas: tahaks tulla pühapäeval kirikusse, aga last ei ole kuhugi jätta. Ühest küljest oleks ju hea lapski kaasa võtta, kuid väiksel inimesel tekib probleeme pingis istumise ja vaikselt kuulamise-vaatamisega. Suvel võib lapsega vahepeal välja minna, aga mida teha talvel? Nii jäidki noored vanemad mõnigi kord kirikust eemale; kui siiski tulid, olid pinges.
Sõpruskoguduse abil
Kuigi meie kirik on soojem kui paljud teised Eestimaa pühakojad, on ta siiski külmavõitu. Isegi jahedamal suvel võis juhtuda, et kirikuvalvurid end ära külmetasid, rääkimata siis teistest aastaaegadest. Kogu suure kirikuruumi pidevalt soojas hoidmine käib aga üle koguduse majanduslike võimaluste. Nii toimusid palve- ja piiblitunnid, diakooniakoosolemised jms pastoraadis, mis aga asub kirikust ja kesklinnast eemal ning sinna ei ole, eriti vanematel inimestel, mugav tulla.
Välismaal kirikutes käies hakkasid silma jumalakoja sisse ehitatud (uutes kirikutes kohe algselt projekteeritud, vanemates hiljem lisatud) klaasist ruumikesed, kus teenistuse ajal istusid vanemad väikeste lastega. Laps sai seal mängida, joonistada, vaadata pildiraamatuid, vanemad aga nägid-kuulsid kõike kirikus toimuvat.  
Vaimusilmas nägime midagi sellist ka oma kirikus. Kuidas aga sellist unistust teoks teha? Visioon sai palvesse võetud.
Kaks aastat tagasi, kui meie sõpruskoguduse esindajad Saksamaalt Preetzist meid külastasid, küsisid nad, mida sooviksime kirikus teha sellist, mille juures nad saaksid meid aidata. Unistus klaasist seintega ruumidest sai sõpradele ära räägitud.
Vastuoludest läbi
Ruumil nägime rakendust ka pühapäevakooli ning noortetöö tarvis. Teisest kergelt köetavast ruumist pidi saama koht, mida kasutada koosolemisteks igal aastaajal. Sakslased suhtusid ideesse igati pooldavalt. Laste- ja noortetöö on neil eriti südamel.
Tapa gümnaasiumi ja Preet­zi noored käivad regulaarselt kord aastas üksteisel külas. Sakslased on tähele pannud, et Eesti noored on kirikuvõõrad, ning seetõttu on nad varmad panustama ettevõtmisse, mis veidigi aitab tugevdada sidemeid noorte ja kiriku vahel.
Iga uus asi tekitab lahkmeelt, nii juhtus ka kõne all oleva projektiga. Oli koguduseliikmeid, kes pahandasid mõtte peale midagi muuta. Alati on inimesi, kes arvavad, et kõik peab olema nii, nagu on olnud, kui ka neid, kes tervitavad muutusi. Mingil hetkel oli projekti teostumine isegi kahtluse all vastuseisu tõttu.
Rohkem oli siiski neid, kellele mõte meeldis. Eriti suurt poolehoidu leidis see noorte lastevanemate seas. Oli ka auväärses eas koguduseliikmeid, kes ise enam kirikus käia ei jaksanud, kuid lausa pühendusid asja eest palvetamisele.
Kui nõukogu oli positiivse otsuse vastu võtnud, läks tegutsemiseks. Meie kirik oma nooruse tõttu ei ole küll muinsuskaitse all, kuid pidasime siiski viisakaks kutsuda maakonna muinsuskaitsespetsialist Anne Kalda vaatama ja oma arvamust ütlema. Temalt saime toetust ja julgustust.
Palju rõõmu
EELK kunsti- ja arhitektuurikomisjoni esimees Tiit Salumäe suunas meid arhitekt Illar Kannelmäe juurde, kes tegigi projekti. Tööde teostaja leidmise vähempakkumise teel võttis enda peale EELK kinnisvaraspetsialist assessor Mati Maanas. Töö tegijaks sai Palmse Puit OÜ. Projekti kogumaksumus oli 54 480 krooni, mis kõik tuli Preetzi sõpruskoguduselt.
Esimese advendi jumalateenistusel õnnistas koguduseõpetaja Reet Eru ruumid sisse. Teenistusel viibis ka vallavanem Alari Kirt. Kahjuks ei olnud enam võimalik kutsuda rõõmust osa saama projekteerijat, sest arhitekt Illar Kannelmäe lahkus meie seast vaid mõni nädal enne seda sündmust.
Enne õnnistamist loeti ette Preetzi sõpruskoguduse saadetud läkitus, milles avaldati rahulolu ruumide valmimise puhul ja sooviti õnnistust nendes toimuvale tööle. Kirjale olid alla kirjutanud Preetzi kiriku pastor dr Katrin Gelder ja kauaaegne sõprussuhete ülalhoidja dr Jürgen Faehling.
Samal teenistusel õnnistati tööle ka laste- ja noortetöö tegija Marika Kookla, kes sügisel lõpetas vastava koolituse usuteaduse instituudis.
Eriti hea meel on aga sellest, et nii mõnigi varem projektile vastu olnud inimene tuli ja ütles, et ta poleks arvanudki, kui ilus see tegelikult on!
Imbi Arro,
Tapa koguduse diakon