Kui nad vaid leiaksid tarkuse!

Eestis on vähe inimesi, keda 1. september ei puuduta ega eruta. Kes läheb kooli, kes saadab lapsi kooli ning kõik oleme ise ju ka kunagi koolis käinud. Mälestused on ikka. Sellel aastal õpib Eesti koolides 143 713 last. Kui lisada õpetajad ja lastevanemad, tegeleb ühiskond õppimisega kogu aeg.
Täiskasvanute hariduse omandamisest rääkimata. Mõtleme küll, et äkki järgmine kevad tuleb teisiti ja eksamipalavikku ei ole vaja kogeda, kuid võta näpust, peast või jalast. Tuleb, alati tuleb eksamite aeg. Ikka ei saa kevadpäikest nautida nii palju, kui tahaks.
Ometi, kas me oleme tänu alalisele õppimisele enda ja teiste jaoks piisavalt targad? Kas haridus, mille omandame, aitab meid elus jõuda sinna, kuhu tahame jõuda, ja elada elu, mida tahame elada? Missugune on haridus, mille vundamendile saame laduda jumalakartliku elu seinad ja panna peale püsiva, ka kehvi ilmu trotsiva katuse?
Õpetussõnade 13. peatüki salmid 13–15 ütlevad: „Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast. See on kallim kui pärlid, ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav.“
Ei ole tõesti. Kuid selles salmis on oluline tõdemus, et inimene peab tarkuse leidma, see on tema enda töö. Ning ka arusaamist ei valata meile kulbiga pähe, ikka peame selleni ise jõudma. Kõik meie lapsed saavad targaks siis, kui nad seda ise väga tahavad ning neid on selle tahtega õnnistatud.
Kool ei suuda kõike, kuigi vahel selline mulje ühiskonnas jääb. Mida parem kool, mida paremad õpetajad, seda geniaalsemaks laps muutub. Ei muutu.
Haridus peab inimese avama, eelkõige temale endale. Et laps saaks aru, milliste annetega teda on õnnistatud ning millised neist on tema enda jaoks kallid. Kui inimene ise ei taha, ei loe kõrvaline abi ja anne kuigi palju. Andekaid, kuid laisku on ebaõnnestujate seas rohkem kui tagasihoidlikuma andega, kuid töökaid.
Kõige suurem mure lastega on nende tahte juhtimine, suunamine ja arendamine. Jeesus laiendas seda inimlastele, täiskasvanutele. Jüngrid tegid tihti seda, mida ise tahtsid, mitte seda, mida neilt paluti, mida neilt oodati. Küll jäid nad magama, kui neid kästi valvata, küll reetsid Jeesuse. Mitte ainult Juudas, vaid ka Peetrus, kaks Sebedeuse poega …
Küllap enamik täiskasvanutest on kahetsenud, et nad ei kuulanud lapsena soovitusi, mis tundusid nürid ja igavad. Et ikka tuleb õppida, et kaugele jõuda ja midagi korda saata. Hiljem mõistame, et suurim tarkus on teha, mida sul kästakse teha. Kui on õige käsk.
Ma olen pidanud elu jooksul järele õppima väga palju asju, mida oleks võinud õppida palju varem. Oleks pidanud. Probleem ei ole alati võimes õppida või teadmisi omandada, probleem on arusaamises, et sa seda kõike vajad ja et sa oled selleks kõigeks võimeline. Pooled eksamid, mida olen elu jooksul teinud, tundusid kohutavalt rasked. Aga ma sain hakkama.
Laps vajab usku, et ta suudab. Ta vajab teadmist, et see, mida talt oodatakse, on talle endale kasulik ja vajalik. Ta vajab imet, et saab hakkama. Ja armastust, et oma tahet luua, hoida ja kasvatada.

 

 

 

 

Janek Mäggi,
kolumnist