Kulukuse põhjendused ehk ülevusest kirikus

Eesti Päevalehes ilmus inforohke Riho Laurisaare artikkel «Genoomika harutab lahti inimese mineviku ja tuleviku». llustratsioonil oli kujutatud primaatide perekonna evolutsioonilist arengut. Viimane hargnevus toimus 5 mln aastat tagasi, kui läksid lahku inimese ja šimpansi teed. Erinevaid primaadiliike on joonisel ka kujutatud, inimese kohal oli kasutatud paavst Benedictus XVI portreed.
Mõtlema hakates oli inimeste esindaja valik igati sobiv. Praegune paavst on intellektuaal, evolutsioon  arengu seletusena pole talle kunagi probleeme valmistanud. Lisaks võiks tänavusel Darwini aastal usutegelaste panust loodusteaduste arengusse toonitada.
Kardan siiski, et joonise koostaja püüdist pigem vihjata kristlaste veidrustele ja tõrksusele evolutsiooniõpetuse suhtes. Näiteks on hiljuti Suurbritannias valminud viktoriaanlikku ajastut iseloomustav mängufilm «Loomine», mis kajastab Darwini elu, perekonda, võitlusi. Paljud USA filmilevitajad on keeldunud uut filmi levisse võtmast. Paljuski on selle taga kartus fundamentalistliku kogukonna hukkamõistu ees, kelle arvates on Darwin teinud inimkonnale oma õpetusega korvamatut kahju.
Ise arvan, et küllap võiks evolutsioonilisi paralleele kasutada julgemini. Näiteks uhkeldamisest ja raiskamisest rääkides, mis on olulised teemad ka Piiblis.
Hiljuti külastas Tartut Tel Avivi ülikooli emeriitprofessor Amotz Zahavi, keda tuntakse kui evolutsioonis tekkinud «kulukate» tunnuste põhjendajat. Tekib ju loodust vaadates igaühel küsimus, kas paabulinnu uhke saba ei sega tal oma elukeskkonnas hakkamasaamist. Zahavi järgi võivad teatud bio­signaalid olla niivõrd kulukad, et juba nende olemasolu ise on piisav tõend isendi heast kvaliteedist.
Küllap on paljudel ka kirikule mõeldes küsimusi uhkete riiete, arhitektuurilise ülevuse või kunstilise külluse vajalikkusest. Zahavit tõlgendades selgub, et osaliselt võib neid nähtusi vaadelda kooskõlas loodusseadustega – uhked ehitised, kunst, kallid rüüd näitavad selle kogukonna kvaliteeti. Küllap on sügavad usklikud seda ka tunnetanud, Kristuse juustele kalli nardiõli valamise vastu protestis ainult Juudas.
Usuvormide veetluseks on aga nende mitmekesisus ning kohatine vastupidisus loodusseadustele. Nii võib vaimumaailmas kvaliteeti näidata ka vaesus, lihtsus ja loobumine, olgu siin näideteks vaesust armastav püha Franciscus, metsapadrikus karudega sõbrustav Sarovi Serafim või krahvitiitli asemel mungaseisust ihaldav Aquino Thomas.

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist