Kunagi
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 8. august 2007 Nr 29 /
Mõnelt inimeselt pudeneb täiesti juhuslikult mõni ütlus, mis hiljem kullaterakesena meenub.
Võru MEKis oli üks kraanajuht Vaino Kallas (mitte segi ajada samanimelise sõjaajaloolase ja kirjanikuga). Ümberkorralduste kuumal suvel, mäletamist mööda 1994, olid nad toonud autobaasist MAZi kabiini. Kõike liigutatavat ja liikumatut kahmati, miks mitte kabiinigi, kui sõbrad jutuhoos pakkusid. Küsisin Vaino käest: «Kas hakkad endal vahetama kraana kabiini?» Ta ütles käigu pealt: «Kui kunagi!»
Sellega jutt jäigi. Tumeroheline paljas kabiin seisis veel kaua MEKi peamaja taga estakaadil. Ja möödudes tõstis silmade ette sõna «kunagi».
Vaino leiti surnuna oma majast 2004. a juuni algul. Temale mõeldes meenub ikka see sõna «kunagi». See «kunagi» ei pruugi üldse tulla, õpetab mõne tähtsa inimese surmateade, mis jõuab meieni näiteks täna.
Suvi hakkab taas kord mööda saama. Surnuaiapühad on enamasti ära peetud. Seal kuuleme jutluses sõnu: õpeta meid meie päevi arvestama, et me targa südame saaksime. Mida tähendavad need «päevi arvestama» ja «targa südame saaksime»? Missugune on tark süda? Korduvalt on neid sõnu loetud, kas ei lähe see lihtsalt kõrvust mööda? Vanemas eas sugeneb minus arusaam, et kõik saab kuidagi ruttu otsa.
Debora Vaarandi olevat oma 90aastase elu lõpul öelnud, et kõik kulub kuidagi õhukeseks, väga vähe on seda, mis jääb. Hando Runnel on kusagil võrrelnud aega hobusereega. Et regi läheneb, läheneb… veel on aega peale hüpata. Aga siis äkki on see regi juba möödas ja kaugeneb – ma ei jõudnudki peale hüpata. Aja kulgemise lugu on hea õpetaja, aga meie, inimesed, oleme hirmus halvad õpilased.
Käies juulis Gerda Jõelaidi matusel, tõusis sõna «kunagi» jälle mu silme ette. Gerdast jäi maha suur majapidamine, tohutu lilleaed, ilus värvitud maja, kasvuhooned, abihooned. Inimene mõtleb, et kunagi läheb kõike vaja, «kunagi» ma alles hakkan elama. 72 oli Gerda, kui ära võeti. Vanemate inimeste juures näen pahatihti, kui palju on vara ja kuidas eluvara jääb hooletutesse kätesse. See «kunagi» ei pruugi üldse tulla. Nii õpetab mõtlusviiv.
