Jõulujutt “Kuulutus”

Seinamaaling Petlemma Karjaste Välja kabelist. FOTO: Kätlin Liimets

„Kummaline, et täna nii rahulik on, tänavad puha lagedad,“ sõnab üks politseinik teisele. „Aga ei, seal vist liigub keegi …“

Patrullauto peatub keset teed kõndiva kõrge mehekuju kõrval. Midagi ebatavalist on selles mehes. Midagi võõrast, isegi eksootilist. Samas ka tuttavlikku, kuskil nähtut. Aga nad ei tunne teda ära.

Üks mundrimeestest mõõdab Inglit pika pilguga ja lausub siis: „Siin kehtib öise liikumise keeld. Kuu pealt olete või?“

„Kaugemalt.“
Politseinik vangutab pead. „Teie dokumendid?“
„Mul ei ole mingeid dokumente.“
„Sellisel juhul peate meiega kaasa tulema.“

„Kindlasti mitte. Mul on tänaseks teine missioon,“ kostab Ingel.

„Ah et teil on tänaseks teine missioon,“ kordab politseinik ja pöördub roolis oleva kamraadi poole: „Paistab, et mingi jõulukarnevalilt pärit tüüp.“ Ja Inglile: „Aga karnevalid on siin keelatud. Jõuludest rääkimata.“ Ta otsib autost alkomeetri ning pistab selle Inglile nina alla.

„Noh, puhume natuke, kodanik näitleja, nii igaks juhuks.“
Rahulikult, nagu see, kellel on meelevald, lükkab Ingel asjanduse endast eemale ning hakkab mööda teed edasi astuma.

„Seis! Pidage kinni!“ hõigatakse talle, hõigatakse mitmeid kordi, ent Ingel ei tee väljagi. Ta nagu ei kuulekski. Kindlalt ja väärikalt kõnnib ta edasi. Äkitselt sakutab keegi teda nii, et Ingel peaaegu vaarub. Politseikoer on oma teravad hambad löönud Ingli paremasse tiiba ja sakutab seda raevukalt. Paar lumivalget sulge pudeneb porisele teele. Ingel üritab koerast vabaneda, aga too on tugev ega lase oma ohvrit vabaks. Viimaks õnnestub Inglil koer endast lahti raputada. Ühe hetkega on ta kadunud, segaduses koer jääb maad nuuskides enda ümber tiirutama.

Ingel on jõudnud ühe pisikese majakese ette ning vaatab nüüd enda ümber, justkui aru pidades, kas ta on ikka õiges paigas. Paiga kohal hõljub ärritav õhk, veider segu hirmust ja kurbusest.

See, mis varem oli üüratute mõõtudega staadion, on nüüd kohaks põgenikelaagrile.

Äravahetamiseni sarnased barakid seisavad korrapäraselt kümnete ja kümnete kaupa reas, meenutades mõne linna uuselamurajooni. Ainult et siinsed majad on tillukesed, justkui nukule kuuluvad ulualused; jääb selgusetuks, kuidas nende asukad enda maja üles leida suudavad.

Siin, tuhmi laternatule valgel, märkab Ingel, et osa tema tiivasulgedest on punaseks värvunud.
Sel hetkel avaneb lähedal asuva baraki uks ja naisenägu vaatab välja.

„Hei, kes seal on?“
„Ära karda!“ tõstab Ingel rahustavalt käe, „Tohin ma sisse astuda?“

„Sisse astuda? Ma ei tea …“ Alles nüüd silmab noor naine öise külalise verist tiiba. Ja saab otsemaid aru, kellega on tegu.

„Tavaliselt ei lase me kedagi öösiti sisse. Oleme siin kõik ühesuguse saatusega, aga ikkagi. Kuid teile teen loomulikult erandi.“ Kiiresti sulgeb ta Ingli järel ukse.

Kuskil huilgavad patrullauto sireenid. Kummaliselt kadunud meest otsitakse ikka veel.
„Tst!“ paneb naine sõrme suule. „Mu lapsed ja ema jäid just magama.“

Ta juhatab Ingli kööginurka, viitab väikesele toolile. „Istuge, ahi on veel soe.“

Ingel võtab istet, tema ja naise silmad on viimaks samal kõrgusel. Naine on kolmekümnendates, kuid läbielatust räsitud ja kurnatud. Ta võtab niiske lapi ning hakkab ettevaatlikult Ingli tiiba verest puhtaks pühkima. Ta kitsas käsi väriseb. „Vabandust, ma pole kunagi varem midagi sellist teinud.“

„Minagi olen niisuguses rollis esimest korda,“ vastab Ingel naeratades.
„Siis inglidki on haavatavad?“

„Jah, inglidki on haavatavad. Ei rohkemat. Ole sa tänatud,“ lausub ta, kui naine on haava kinni sidunud.
„Küllap oled sina see inimene, kellele peaksin oma sõnumit kuulutama. Ja sina kuulutad edasi teistele,“ teatab nüüd Ingel püsti tõustes.

„Missugust sõnumit? Kas kõik see õudus viimaks lõpeb? Kas pääseme tagasi oma koju? Kas tulid seda sõnumit kuulutama?“ Naise suured silmad täituvad lootusega.

„Veel pisut aega, ja surma ega leina, kisendamist ega valu pole enam. Jah, naine, kuid minu kuulutus on hoopis teine: just mõni aeg tagasi sündis kuskile teie lähedale üks laps.“

„Laps, ja siia lähedale? Eks ikka sünnib aeg-ajalt siingi mõni laps. Oh, parem kui ei sünniks …“
„See pole tavaline laps. Aga küll sa ise näed, kui teda tervitama lähete.“
„Võimalik, et homme, päevaajal läheme ja otsime selle vastsündinu üles,“ nõustub naine. „Vaatame, ehk saame kuidagi abiks olla.“

„Jah, te otsite ta üles, kuid mitte homme, vaid veel täna,“ on Ingli hääl otsusekindel.
„Öösel me liikuda ei tohi, meid võetakse kohe kinni ja siis …“ sosistab noor naine hirmunult.
„Ärge kartke, teiega ei juhtu midagi,“ julgustab Ingel ning hakkab jagama juhtnööre, kuidas nad lapse ja tolle asukoha üles leiavad.

Naine hiilib barakist välja. Kedagi märkamata koputab ta naaberbaraki valgustatud aknale. Aken lükatakse paokile. „Ärge kartke …“ ütleb naine ja hakkab rääkima sõnu, mida Ingel oli käskinud tal rääkida. Õige varsti avaneb välisuks, keegi väljub ja koputab omakorda järgmise majakese uksele. See avatakse, seesolijad kuulevad: „Ärge kartke …“ Juba väljub sealtki üks kogu ning suundub kiirel sammul naabermajakeseni. Ja nii edasi ja nii edasi.

Äsja sündinud last otsima minejaid leidub, kuid mitte palju. Pärast mõningast ekslemist laagri territooriumil jõuavad otsijad Ingli kirjeldatud kohani, milleks osutub põgenikelaagri kõige viletsam barakk. Viimane suur torm on viinud osa majakese plastkattega katusest. Vigane välisuks ripub ühel hingel.

Barakki sisse pääseda on võimatu, kitsukesel pinnal elab juba niigi seitse inimest. Majakese asukad vabandavad ja selgitavad, miks nad ei saa külalisi vastu võtta. Veel paluvad nad vaikust ja rahu. Niisiis seisavad kõik väljas ning püüavad majakese ainukesest aknast sisse kiigata. Ent vaadata ei ole midagi. Aken on kaetud paksu kardinaga. Vaid enneolematult kuldset kuma võib kardina taga aimata.

„Mis seal on?“, “Tahan ka vaadata …“, „Ma kardan, patrullid on kohe siin …“ kostab siit-sealt summutatud lausekatkeid. Siis saab noor nainegi võimaluse oma nägu aknaklaasile vajutada. Säravi silmi räägib ta ümberseisjaile, mida näeb. Räägib edasi sõnu, mida Ingel oli käskinud tal rääkida. Vahepeal on veelgi uudishimulikke lisandunud. „Mis seal toimub?“ tahavad nad teada. Ja nemadki saavad vastuse: „Ärge kartke, täna öösel on teile sündinud Päästja, Jumala Poeg!“

Ülle Uibo-Lanto