Lehte Hainsalu kogudus
/ Autor: Vallo Kepp / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: 5. november 2025 Nr 40 digileht /
Pean kohe algul lugejale puhtsüdamlikult tunnistama, et osa sellest raamatust jääb mulle pisut hämaraks, sest mul pole kõikidele katsetele vaatamata Tartu Ülikooli haridust. Tegevus toimub, inimesed-kirjanikud liiguvad auditooriumites ja kohvikutes, tihti paistab piisavat vaid selle või tolle õppejõu nime nimetamisest, kuid mina näen seda kui läbi klaasseina – pilt, heli ja sageli ka teadmised ei lähe kokku.
Need hetked on mulle kui tallinlasele, isegi Nõo kooli läbinule, ikkagi jõetagused inimesed ja jõetagune linn, tartlase Aivo Lõhmuse sõnul: „Alla orgu ja üle jõe“ (1988). Vahel tunnen lugedes, et ka minu nahk oleks nagu parkimisele vastu võetud:
„Tsunfti au on ikka kallis, Aili Paju saab noomida Betti Alverist kirjutatud raamatu „Betti, kibuvits õitseb“ [1992, 2006] eest, et just tema selle kirjutas, ja Runnel-Lõhmus mõistavad hukka Ants Paju tegevuse Alveri mälestuse jäädvustamisel Jõgeval, et kuidas temasugune profaan tohib; niisiis on mõlemad Pajud – kui kirjandusvälised nähtused – kõlbmatud, vist et parem jäägu üldse kirjutamata ja konverentsitamata.“ (Lk 243)
Mis minugi filmid kirjanikest ja koostatud luuleantoloogiad on – tõsikirjaniku silmis tõupuhas profaansus.
Kogunemiskohaks Õpetaja tänav 12
Terve õndsa nõukogude aja oli Tartu kirjanike kogunemiskoht ühise katuse alla sümboolselt kõlaval aadressil Õpetaja tänav 12. Sest ennesõjaaegse kirjanike kodu olid vallutanud kangelaslikud KGB-lased. Iga ühepereelamu, eriti Uluotsa maja, vajab tegusat ja vastutavat peremeest/perenaist. Algul rahvapäraselt Hiire-klubi nime all, siis korpusepoiss Kalju Kääri pikk valitsemisperiood ning siis jõuame Lehte Hainsalu aega.
Nüüd, aastaid hiljem, seisame tõsiasja ees, et ainukesena on Lehte Hainsalu kandnud raamatulehekülgedele oma kogemused, tähelepanekud kirjanikekogudusest sellel Issanda viinamäel peene detailitäpsusega ja nauditava lugemismõnuga kaheks raamatuks.
Kirjanikest rääkimine on kahe teraga mõõk: ise nad endast suurt ei räägi ning teiste kirjapanekuid ei vaadata hea pilguga.
Sajandivahetuse romaanivõistlusele saadetud „Kellakuuljad“ (2001, 2007), ahelromaan, mis ootamatult pälvis lugejate poolehoiu laineil kahe trüki aupaiste. „Kellakuuljad“ annab nii mõnelegi „Õpetaja 12“ tegutsevale kirjanikule lisanüansse (Betti Alver, Uku Masing, August Sang, Kalju Kangur, Aira Kaal jt). Need kaks kirjandusloolist raamatut toetavad teineteist faktoloogias, kuid tunnetustasandilt on „Õpetaja 12“ tuumakam, kirikukellade kuuljad maastikul jäävad haakumistes pisut skemaatilisteks.
Õpetaja 12. Uluotsa maja
Kirjanikest rääkimine on kahe teraga mõõk: ise nad endast suurt ei räägi (välja arvatud ajakirjanike „küüsis“ interneti valvekirjanikud, ühes reas nendega, kes lihtsalt ilusad, edevad ja oma arust targad) ning teiste kirjapanekuid ei vaadata hea pilguga. Pealegi nõukogude ajal ei saanudki kõigest rääkida. Ja nüüd siis „Õpetaja 12. Uluotsa maja“ (2025). „Kellakuuljad" on raamat, mis kannatab suvalisest kohast lahti lüüa ning lugema hakata, kuigi seal rändab Ahasveerusena kirjanikke pidi Jott Tee kahes sajandis teekonnal Eduard Philipp Körberist Valeria Ränikuni. Kuid lugegem Lehte Hainsalu tulevikunägemusi lehekülgedelt 483–488 veerand sajandit hilisema pilguga!
