Lehte Hainsalu kogudus
/ Autor: Vallo Kepp / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: 5. november 2025 Nr 40 digileht /
Pean kohe algul lugejale puhtsüdamlikult tunnistama, et osa sellest raamatust jääb mulle pisut hämaraks, sest mul pole kõikidele katsetele vaatamata Tartu Ülikooli haridust. Tegevus toimub, inimesed-kirjanikud liiguvad auditooriumites ja kohvikutes, tihti paistab piisavat vaid selle või tolle õppejõu nime nimetamisest, kuid mina näen seda kui läbi klaasseina – pilt, heli ja sageli ka teadmised ei lähe kokku.
Need hetked on mulle kui tallinlasele, isegi Nõo kooli läbinule, ikkagi jõetagused inimesed ja jõetagune linn, tartlase Aivo Lõhmuse sõnul: „Alla orgu ja üle jõe“ (1988). Vahel tunnen lugedes, et ka minu nahk oleks nagu parkimisele vastu võetud:
„Tsunfti au on ikka kallis, Aili Paju saab noomida Betti Alverist kirjutatud raamatu „Betti, kibuvits õitseb“ [1992, 2006] eest, et just tema selle kirjutas, ja Runnel-Lõhmus mõistavad hukka Ants Paju tegevuse Alveri mälestuse jäädvustamisel Jõgeval, et kuidas temasugune profaan tohib; niisiis on mõlemad Pajud – kui kirjandusvälised nähtused – kõlbmatud, vist et parem jäägu üldse kirjutamata ja konverentsitamata.“ (Lk 243)
Mis minugi filmid kirjanikest ja koostatud luuleantoloogiad on – tõsikirjaniku silmis tõupuhas profaansus. Või nagu Janika Kronberg vahendas mulle kuluaarides paika panemist: „Kepp on uus Oskar Kruus!“
Kogunemiskohaks Õpetaja tänav 12
Terve õndsa nõukogude aja oli Tartu kirjanike kogunemiskoht ühise katuse alla sümboolselt kõlaval aadressil Õpetaja tänav 12. Sest ennesõjaaegse kirjanike kodu olid vallutanud kangelaslikud KGB-lased. Iga ühepereelamu, eriti Uluotsa maja, vajab tegusat ja vastutavat peremeest/perenaist. Algul rahvapäraselt Hiire-klubi nime all, siis korpusepoiss Kalju Kääri pikk valitsemisperiood ning siis jõuame Lehte Hainsalu aega.
Nüüd, aastaid hiljem, seisame tõsiasja ees, et ainukesena on Lehte Hainsalu kandnud raamatulehekülgedele oma kogemused, tähelepanekud kirjanikekogudusest sellel Issanda viinamäel peene detailitäpsusega ja nauditava lugemismõnuga kaheks raamatuks.
Kirjanikest rääkimine on kahe teraga mõõk: ise nad endast suurt ei räägi ning teiste kirjapanekuid ei vaadata hea pilguga.
Sajandivahetuse romaanivõistlusele saadetud „Kellakuuljad“ (2001, 2007), ahelromaan, mis ootamatult pälvis lugejate poolehoiu laineil kahe trüki aupaiste. „Kellakuuljad“ annab nii mõnelegi „Õpetaja 12“ tegutsevale kirjanikule lisanüansse (Betti Alver, Uku Masing, August Sang, Kalju Kangur, Aira Kaal jt). Need kaks kirjandusloolist raamatut toetavad teineteist faktoloogias, kuid tunnetustasandilt on „Õpetaja 12“ tuumakam, kirikukellade kuuljad maastikul jäävad haakumistes pisut skemaatilisteks.
Õpetaja 12. Uluotsa maja
Kirjanikest rääkimine on kahe teraga mõõk: ise nad endast suurt ei räägi (välja arvatud ajakirjanike „küüsis“ interneti valvekirjanikud, ühes reas nendega, kes lihtsalt ilusad, edevad ja oma arust targad) ning teiste kirjapanekuid ei vaadata hea pilguga. Pealegi nõukogude ajal ei saanudki kõigest rääkida. Ja nüüd siis „Õpetaja 12. Uluotsa maja“ (2025). „Kellakuuljad" on raamat, mis kannatab suvalisest kohast lahti lüüa ning lugema hakata, kuigi seal rändab Ahasveerusena kirjanikke pidi Jott Tee kahes sajandis teekonnal Eduard Philipp Körberist Valeria Ränikuni. Kuid lugegem Lehte Hainsalu tulevikunägemusi lehekülgedelt 483–488 veerand sajandit hilisema pilguga!
Hoopis teine tubakas on „Uluotsa maja“, seal on paisu tagant välja pääsenud autori intuitsioon (hetk Kaplinskiga poe uksel piima-leiva ostul (lk 294) ja Kanguri sonettide põletamine vanniahjus (lk 120)), detailitäpsus nagu õhtupoolikul Rein Sepaga, kes üksindusest tulles peab rääkimiseks „hääle lahti kõnelema“, et Eglitesi talu ümbruses tõeliselt kuulsat muinaseeposte tõlkijat refereerides: „tuleb palju käia ja kõndida, kohalikud maanteed, raudtee ja jõed viia sünkrooni „Edda“ paikade ja sündmustega, leida kohalike hulgast vastavad inimtüübid, neid kujutada ette tegevuses; kõik toimub tema õuel või sees, tare aknad avanevad nelja ilmakaarde, nii et päike kõnnib ümber maja, sobiv valgus alati võtta. /.../
Muinaspõhja ja germaani eeposed sobivad meie geopsüühikaga, eesti keeles kõlavad need nagu omad. /.../ Odin ja Thor, Siegfried ja Kriemhild, Parzival ja Beowulf – kõik nad kõnnivad mul metsas ringi juba kolmkümmend aastat ja paraku sunnivad valmis värsse kohendama. Värsi sisu tuleb läbi elada, rütm läbi tunnetada.“ (Lk 159, 160)
Olin ise seal, nägin Jüriöö ülestõusu pealt!
Lehte Hainsalu sedastab: „Tema [Rein Sepa] ajataju on selgelt vertikaalne, kõik mis oli, on ja tuleb, asub siin ja praegu.“ (Lk 162) Samuti rändas maastikes Nikolai Baturin ning komponeeris näidendite dialooge häälega endale jutustades – mitte ajada segamini looduses telefonis lobisemisega.
Lehte Hainsalu: „Mind rabas hingepõhjani pealt kuuldud lause: „Mis te siin targutate, ma olin ise seal, ma nägin Jüriöö ülestõusu pealt!“ Taipan, et see on tõsi, Masing oligi seal. Ja igal pool mujal pikas taassündide reas. Aga talle on antud mäletada! Ta pääseb oma eludele ligi! Sealt siis kuuskümmend keelt, milles lugeda ja kakskümmend iidset keelt, millest tõlkida, ja sund seda lakkamatult teha.“ (Lk 90)
Mind rabas hingepõhjani pealt kuuldud lause: „Mis te siin targutate, ma olin ise seal, ma nägin Jüriöö ülestõusu pealt!“ Taipan, et see on tõsi, Masing oligi seal.
Elusaatuste kummaline põiming
Kui kunagi sai pikalt mõeldud ja palutud Uku Masingu filmi Leena Kiivitit kaamera ette, arvasin ekraanilt vaadates, et teda paremini kui selles filmis ei saagi näidata, siis Lehte Hainsalu oma mälestustes kursaõest Leena Kiivitist ja Uku Masingust näitab elegantselt, et saab küll!
Ja elusaatuste kummaline põiming akvarellub lugeja silme ette: „Uhke ja armurikas [Gnadenteich – armurikas] ning lõpmata üksildane, seisab Eha Masing Peetri kirikus kirstu kõrval lahkunu vasakul käel kogu pika talituse aja, seisab seal, kus tavaliselt seisavad verejärglased, aga neid pole. /.../ Ja kahvatu Leena istub kirikupingis, silmalaud punased.“ (Lk 89)
Jääb vaid tragöödia lõpetada luulet kirjutanud Tuule nimega. Neli aastat hiljem seisab seal samas Betti Alveri kirst. Nende kahe arbuja tohutu taustamahuga paar lühisõnumikku Kultuuriloolises Arhiivis on mind siiani kütkestanud. Uskumatu, aga Uku Masing käis vahel „Veljesto“ külalisõhtutel. Gümnaasiumitüdruk Betti läbis vabatahtliku kursuse usuõpetuses ning on õnnistatud Tartu Peetri kirikus 27.05.1928. Tema usuõpetajate ring koolis oli lai: Jaak Taul (+ladina keel), Hugo Rahamägi (+ladina keel), Elisabeth Luiga.
Enn Lillemets kohtab oma esimesel külaskäigul (11.12.1976) Betti Alveri manu Marta Arikest, temagi figureerib Masingu kirjavahetustes ja mina olin õnnelik, kui puutus antikvariaadis näppu tema kokku korjatud „150 palvust koolidele“ (1936), kus Uku Masingult tervelt viis siiani huviga loetavat mõtisklust.
Ka dialoog Aira Kaaluga tema kirjutuspuldi juures, kus on juunikommunistil koht kirjutusvabal ajal Suurel Piiblil ja Aira Kaalu 1940. aasta revolutsiooniliste päevade ülistus ning raamatu autori vaikne võrdlus 1988. aasta joovastusega on lugemisväärt (lk 110–116). Palju on armsaid pisifakte, pisisündmusi, tähelepanekuid kuni selleni, kelle kodukabineti uksele koputatakse, kui õhtusöök on valmis (lk 165).
Luuleni antikvariaatide kaudu
Raamatu pool tosinat Tartu õppejõududest peaks lugema in corpore, sest nemad on vorminud ka Lehte Hainsalu inimlikku ja kirjanduslikku palet ja lisaks midagi, mis tavaliselt pannakse sündides hälli kaasa ning pead ise endas avastama.
Nad on alati paaris riiulis poes ja ka üksikuks jäänud Haava ning joviaalselt mõjuv vanapoiss Sööt on tihti rahvasuus paari pandud.
Minu elupikk teekond luuleni algas läbi antikvariaatide, seal ootasid mind Anna Haava ja Karl Eduard Söödi luulekogud juba ees, hind kannatas mu kõhnukest rahakotti. Nad on alati paaris riiulis poes ja ka üksikuks jäänud Haava ning joviaalselt mõjuv vanapoiss Sööt on tihti rahvasuus paari pandud.
Anna Haava luules esinev rohke jumalasõna roogiti 1954. aasta 90. juubelikogust autori nõrkadest protestidest hoolimata välja: „Paul Rummo nokib kirjandusmuuseumis hoiul käsikirjast mõned tekstid juurde. Ja sünnib, et kogust „Siiski on elu ilus“ [1930] ei valita nimitekstigi mitte.“ (Lk 36)
Omaselt kõlab Lehte Hainsalu: „Anna Haava luuletusi on mul peas ja hinges. Minu lapsepõlve luuleilm. /.../ Just Haavalt õpin vaatama metsa ja järve, metsajärve. Mustikmarju või puravikke jahtides loen omaette, sageli häälega tema saladuslikke, müstilisi, aimamatuid asju peitvaid värsse; ikka et Kesk sügavat Venamaa metsa / on imeilus aas. /.../Jah vaikne vesi on sügav / ja vaikne igatsus suur – / ja igavene rahu, / küll see võib olla suur!
Või siis et Järv leegib eha paistel / ja hiilgab nagu kuld – / ja järve taga metsas / on näha õitsituld. Ja sinna juurde Üle vaikiva metsajärve / sõuab vaikiv, sügav öö. Ehk on mu sügava vaikuse igatsus siit pärit? Ja mu halemeelsuseni hellameelsus? Läbi sügava sügisöö / alla süngete pedajate / langevad pilvede pisarad.“ (Lk 37–38)
Oh, kuidas tahaks siia lisada, et kõige annahaavalikum teos on siiski „Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest“ (2006) ja ta hõimlase Julius Mägiste hingekriipivad kaassõnad. Manni hommikukastepiiskades peegeldumas kõik see tulevane kodutus, luule ja üksindus.
Kiht-kihilt avanedes
Kiht-kihilt avanevad Lehte Hainsalu kirja pandud 57 pisinovelli aadressiga „Õpetaja 12“ kohatud kirjarahvast ning taustaks nende aeg. Mõned jäävad suletuteks (minu hariduspuudujäägid) nagu Karl Taev, Villem Alttoa, Harald Peep, Jaan Toomla ja ka Kalju Kääri, tundsin ta vastu Rahvusarhiivi tollases lugemissaalis Madara tänavas arbujatega seoses huvi, aga ka seal ei avanenud ei Kääri, ei teised „meid vabastanud“ korpusepoisid.
Ka kirjanike ettevõtmistes suure pärmitükina toimetanud Jaan Eilart on raamatus kohal. Oli ta kohal ka Juhan Liivi luuleauhindamise esimeses žüriis Alatskivil. Nüüd on need läbi tunnetatud, läbi mõeldud, otsekui vääristatud mälestused. Ja mis ei ole vähetähtis: luuletaja enda kujundiloome jutustamisel. Verises tõejanus raamatute Stalini-aegse hävituskampaania jälgedes sammunud Aivo Lõhmus oma emotsionaalses käsitluses pälvib Marju Lauristini vihapurske: „Tahad mu ema ära tappa või!“ (Lk 183)
Seoses Tallinna Keskraamatukogu ja selle asutaja Aleksander Sibula saatuste filmiga oli Aivo Lõhmuse lugu üks paremaid-tuumakamaid abimehi selle suure hävitustöö mõistmisel. Paarkümmend raamatut igalt miljoni inimesega rahva liikmelt võeti ära ning saadeti olematusse. Kui palju nende hulgas esimeses järjekorras riiki ja usku puudutavaid teoseid oli, ei suuda enam keegi tuvastada, kui ka tahaks.
Tilleoru poeet Lõhmus on kahestunud mitmel-setmel tasandil – nii ka Lehte Hainsalu tema käsitlemisel. Aivo Lõhmus, kelle paremast peost / tõuseb kaks / ja vasakust neli tamme, kingib Lehte Hainsalule tema elus teise kirjandusliku kallistuse (lk 186).
Uue vastuvõtmine pole alati kerge
Aleksis Kivi „Seitsme venna“ Lõhmuse uustõlkega on samuti nagu Piibli uuesti tõlkimisega – vana tekst liibub uurijate/nautijate ümber lahtirebimatult tihedalt ning uue vastuvõtmisel seisab risti ja põigiti ees sõnade mällu sööbinud emotsionaalse sisu müür ega lase vanu sõnu uute vastu vahetada. Katseks võiks luterlane lugeda kasvõi Ülemlaulu uut tõlget: „Piibel : uue maailma tõlge“ (lk 906–913, 2014).
Samuti nagu Piibli uuesti tõlkimisega – vana tekst liibub uurijate/nautijate ümber lahtirebimatult tihedalt ning uue vastuvõtmisel seisab risti ja põigiti ees sõnade mällu sööbinud emotsionaalse sisu müür ega lase vanu sõnu uute vastu vahetada.
Helgi Muller teisest luulekassetist saab mulle kui verisulis luulehuvilisele kuidagi südamelähedaseks, ilmselt oma lauldavuse ja Vilsandi saare sugemetega loodusluulega. Ja muidugi tema lahkumispäev 6. detsembril 1971, mis juhuslikult on mu sünnipäev, toona olles Vene kroonus Leedu külje all, kunagises kuulsas ülikoolilinnas Köningsbergi kõrval Tilsitis.
Raadioreleejaama vastuvõtjast lasen endale hommikul mängida sünnipäevahümni Soomest ning ei tea veel ta lahkumisest midagi. Hiljem püüan teha tast lugu ekraanile, kuid mingi needus hõljub ta nime ümber: järjest keeldutakse kaamera ees tast rääkimast ja lõpuks ei suuda ma 21. sajandi arhiividest leida omanimelist jälge tehtud tööst.
Kas jäi kõik käsikirja tasemele, millega pommitasin ETV allüksusi? Siiski on mälusahtlites kaamera taga olemine ning hulk tema fotosid ja meeles suurtes kastides lillevaase – Helgi Muller nimelt kogus neid reisidel üle tollase laia kodumaa.
Pisut poleemikat: Lehte Hainsalu laotab uuesti lugeja ette vastulaused tollase noore kriitiku Udo Uiboga seoses hinnanguga Karl Muru koostatud „Sõnarisele“ (4 köidet, 1989–1995, pealkiri Betti Alverilt) ning tõestuseks kirjutab: „/.../ ja tuletan muuhulgas meelde Autoriõiguse seadust, mis võimaldab autoril tagasi võtta oma teoseid ja kohustab meid kaitsma autorite au ja väärikust; missugune autor või tema pärija oleks nõus punatoodangut taasavaldama aastal 1993.“
„Sõnarise" neljas köites
Utreerides võiks kõigepealt küsida teksti kirjutava kirjaniku tõe, au ja väärikuse järele ja siis oletada olukorda, kus kõik punapõseliste tekstide autorid võtavad ühiselt tekstid tagasi – kas meie kirjandusest kaoks keiserlik-leninlik-stalinlik luule? Ka jääb „Sõnarise“ koostamise käsitlusest mulje, et enne ei olnudki koostatud Karl Murult midagi – oli küll: koos Ragna Jõesaarega koostati kolm köidet huvitavat luulelugemikku „Eesti luulet VIII–XI klassile“ (1981–1982).
Ja uskumatu: Faehlmanni „Suur on, Jumal, su ramm ...“ on seal sees ja „Sõnarises“ pole, sest autograafina autori pildi pöördel ei oska esmapilgul otsida, sisukorras ka ei ole! Nüüdseks olen ma „Sõnarisega“ endas rahu teinud, eriti pärast üle poolesaja eesti luule antoloogia koondamise ühisele riiuliseinale ning „Sõnarise“ neli köidet on lihtsalt kõrvuti teistega.
August Sangal on toreda tuumakuse kõrval teatud annus naiviteeti. Keegi ei paneks lõmpslõugade rõõmuks esmakogule pealkirjaks „Üks noormees otsib õnne“ (1936) ja ei kulutaks nii palju energiat siiani ilmumata pagulasluule antoloogia koostamisele nõukogude viljastavas tegelikkuses, kuid Kangro „Arbujad“ said palju tuge Sanga Rootsis käigust.
Värvikad ülekuulamisprotokollid
Olen minagi käinud Kloostri tänavas Valmar Adamsil külas, et „panna mehele“ suures poolesajakiloses sünkroonkaameras kümne minuti jagu „vaba ja vallalist“ botaanikaaedadest ülejäänud filmi, lootuses, et ta räägib linti noore poisina Marie Underiga tantsimise loo. Vanal rebasel Adamsil jätkus priskelt aega ühe filmihulluga tutvumiseks, lasi märkida oma nime külalisraamatusse ja ... loobus kaamerasse rääkimast, kuid mälu on säilitanud koduabilisena mõjunud mind uksel vastu võtnud naise sõnad: „Vladimir on mul teine mees, minu esimene mees suri vaese nõudepesijana New Yorgis!“
Uuesti kohtusime arbujate jälil liikudes Adamsi ülekuulamistoimikut lugedes Madara tänaval – see on väga värviline: „Kuidas te julgete minult ära võtta minu kirjutusmasina – teadke, et sellel koostasin mina esimese vene keele õpiku eestlastele Eestis!“– on meelde sööbinud mõte sealt toimikust.
Tihti on Lehte Hainsalul toredaid mõttekäike, mida kohe peab uuesti lugema, et veelkord nautida nüansse: „Betti Alveri kindluse on ta samuti vallutanud; ühel päeval kaebab Betti mulle: „Kujuta ette, Alavainu sadas sisse ja küsis konjakit! Ja siis küsis ta kümme rubla laenu. Noh konjaki ma talle valasin ja kümme rubla andsin, ütlesin, et võta kingiks, see veel puudub, et ta tuleb seda tagasi tooma!“
Panen endamisi imeks Betti siirast ärritust, on ta ju ise (vaimus) tuulearmuke olnud, kõiksugu Ehveelidest, Kõmpadest, Mahvaldadest, Sibiliisadest, Tapu-Roosidest ja Lusti-Kustidest luuletanud ja neile kaasa tundnud, lugulaulude pealkirjadki on „Lugu valgest varesest“, „Viletsuse komöödia“, „Mõrane peegel“, „Invaliidid“, „Tuulearmuke“. Vanemas eas saab meis võidu selle ilma igav kainus, vaba maailma hipid arenevad väikekodanlasteks või parlamentäärideks.“ (Lk 309)
Viiekümne seitsme kirjaniku elu lood
Lisaksin omalt poolt ühe algaja operaatori assistendi mälestuskatke Kaarel Irdist Lehte Hainsalu sõnade (lk 99–103) kinnituseks. Kesköö, Vanemuise teatri laval laulab Heli Lääts – ju filmi stsenaariumis kirjas, et Tartus –, kui kusagilt lavasügavustest sekkub helisse Irdi komandörihääl: „Mis kurat, siin toimub keset ööd? Siin peab olema vaikus – teater puhkab öösel! Maja sitahaisu täis! Selge, Eesti Televisioon kohal!" Ning pisut, õige pisut teises registris: „Teil siin maja ees seisab takso, äkki viib see mind koju!“ Takso ta filmidirektorilt sai ja Heli Läätse laul sai uuesti üles võetud.
Viiekümne seitsme kirjaniku elu ja lahkumise lood on tõsiseltvõetav panus meie kirjanduses osalejate eluloovaenulikus atmosfääris – kes seda raamatut alahindab, võiks võtta lemmikuks Oskar Kruusi „Kakskümmend üks pulma ja üksteist surma“ (2003).
Kas üldises elulugude kogumise tuhinas peaks ellu kutsuma kirjarahva elulookäsitluste kogumise? Kirjanduse mõtestamisel teadusest jääb häbematult väheks – kaua sa ikka lükid pikka rongi lugejale võõraid nimesid – elulookäsitlused lisavad värvi, maitset ning lõhnu, tundeist ja omavaheliste suhete sasipuntraist rääkimata.
