Meie ja lääs

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) eeldatav kaasamine uude valitsusse näitab taas, et meie ühiskonnas valitsevad väärtused on sarnased teiste postkommunistlike maade omadega ning erinevad Euroopa Liidu vanade liikmesriikide omadest. Pole ime, et see erinevus peegeldub ka kirikuinimeste hoiakutes.
Lääne-Euroopa riikides poleks EKRE-taolist erakonda nimelt kindlasti valitsusse võetud. Tõsi, ka seal tegutsevad rahvuskonservatiivsed ja immigratsioonivastased parteid, mille seisukohtadest ongi EKRE õigupoolest malli võtnud. Et olla avalikkuse silmis valitsuskõlblikud ning mitte kaotada valijate hääli, peavad sealsed poliitikud aga oma sõnu märksa hoolikamalt valima, kui mõned EKRE juhid seda teevad. Ent sellest hoolimata väldivad teised parteid sageli nendega koostöö tegemist.
Eestis seevastu EKRE vaated ja retoorika suurele osale rahvast ega poliitilisest eliidist äärmuslikuna ei mõju. Vastasel korral poleks kaks peavooluerakonda ilma eriliste kõhklusteta temaga koalitsiooniläbirääkimisi alustanud.
Ent meie ja Lääne-Euroopa puhul on erinevusi ka kirikute poliitilistes hoiakutes. Näiteks Saksamaa, Norra ja Itaalia piiskopid tavatsevad seal tegutsevaid niinimetatud parempopulistlikke parteisid teravalt kritiseerida, viidates nende kõrvalekaldumisele kristlikest väärtustest. Eriti jõuliselt astub kirik välja immigrantide inimliku kohtlemise eest.
Eestis seevastu on vaimulikegi seas toetus EKRE-le kaunis levinud. See on meie ajaloolist ja ühiskondlikku tausta arvestades mõistetav. Minu jaoks on aga hämmastav asjaolu, et erilist avalikku tähelepanu ei pälvi ka mõnede kiriku töötegijate halvustavad väljaütlemised sisserändajate, teiseusuliste või oma ideoloogilisteks vaenlasteks peetavate kaasmaalaste aadressil. Ju siis peetakse sedagi meil normaalseks ja ristiusuga kokkusobivaks.
Teisalt ei tohiks Lääne- ja Ida-Euroopa vahelisi erinevusi aga ka üle rõhutada. Mõnes lääneriigis, näiteks Austrias ja Itaalias, on EKREga mõneti sarnased parteid ju samuti valitsusse pääsenud. Ning teisalt ei pruugi usklike inimeste poliitilised vaated alati kiriku omadega kattuda.
Pew Research Centeri hiljutine uuring näitaski, et enamikus Lääne-Euroopa riikides on aktiivsete kirikuskäijate seas immigratsiooni piiramise pooldajaid enam kui ühiskonnas tervikuna (erandiks on näiteks Norra ja Soome). Ka rahvustunne on neil reeglina suurem kui kirikukaugetel inimestel ning suhtumine muslimite integreerumise väljavaadetesse skeptilisem. Teised uuringud aga väidavad huvitaval kombel, et nn populistlike parteide valijaskonnas on kirikuinimesed enamasti siiski alaesindatud.
Ometi võib oletada, et mõnigi Lääne-Euroopa konservatiivne kirikuinimene võiks uudise EKRE saamisest Eesti valitsusse vastu võtta mõistmise ja poolehoiuga. Küllap ei teeks seda aga suurem osa sealsetest kristlastest, rääkimata vaimulikest ja kirikujuhtidest.

 

 

 

 
Rain Soosaar,
reporter