Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 4. osa

3. Abielu: mitte romantiline ideaal, vaid ühiskondlik institutsioon

Tänapäeva läänelikus maailmas mõeldakse abielust sageli kui kahe inimese armastusel põhinevast valikust. Piibli-aegses maailmas oli abielu esmajoones perekondlik, majanduslik ja ühiskondlik institutsioon. See korraldas seksuaalsuse, järglaste saamise, vara, pärandi ja sugulussuhted. Armastust võis abielus olla, kuid abielu kui institutsioon ei sõltunud tingimata romantilisest armastusest.

1Ms 24 kirjeldab Iisaki ja Rebeka abielu perekondlike läbirääkimistega seoses, kuigi lõpus öeldakse, et Iisak armastas Rebekat. 1Ms 29 kirjeldab Jaakobi abielusid Leaga ja Raaheliga töö, kokkuleppe, pettuse ja armastuse kontekstis. 5Ms 24:1–4 käsitleb lahutuskirja. 2Ms 21:10–11 kõneleb mehe kohustustest naise ees. Uues Testamendis käsitlevad abielu ja lahutust Jeesuse sõnad Mt 5:31–32; Mt 19:3–12; Mk 10:2–12; Lk 16:18 ning Pauluse arutlus 1Kr 7.

Abielu võis Piibli maailmas olla ka polügüünne või hõlmata liignaisi. Aabrahamil on Saara kõrval Haagar; Jaakobil on Lea, Raahel, Bilha ja Silpa; Taavetil on mitu naist ja liignaist ning Saalomonil terve haarem. See pilt erineb hilisemast kristlikust monogaamse abielu ideaalist. Piibli jutustused ei pruugi kõiki neid suhteid heaks kiita, kuid nad näitavad, et Iisraeli varasem perekonnamudel oli mitmekesisem kui hilisem kristlik abielunorm.

Kreekas ja Roomas oli normiks monogaamne abielu. Kreeka ja Rooma maailmas oli oluline eeskätt abielu seaduslikkus ning  seaduslik abielu oli eeskätt kodanike ja pärijate saamise institutsioon. Ateenas pidi kodaniku laps sündima õiguspärasest abielust kodanikunaisega.

Demosthenesele omistatud kõnes „Neaira vastu” leidub kuulus jaotus, mille järgi on meestel hetäärid naudingu jaoks, konkubiinid igapäevaseks kehaliseks rahulduseks ja seaduslikud naised legitiimsete laste saamiseks. See on retooriline ja poleemiline tekst, kuid näitab hästi, kuidas seksuaalsus võis olla jaotatud eri naistetüüpide ja staatuste vahel.

Roomas oli abielu samuti seotud kodanikkonna, pärandi ja perekonnaliiniga. Augustuse abielu- ja kõlblusseadused – Lex Iulia de maritandis ordinibus ja Lex Iulia de adulteriis coercendis – püüdsid edendada eliidi abielu ja laste saamist ning karistada abielurikkumist. Rooma riik ei reguleerinud seksuaalsust üksnes moraalse puhtuse nimel, vaid kodanikkonna, pärandi, aristokraatia jätkumise ja ühiskondliku korra pärast.

Ka Uues Testamendis on monogaamia endastmõistetav. Kuid abielu mõistmine muutub: Jeesuse lahutusevastased ütlused toetuvad 1Ms 1–2 loomisteoloogiale: Jumal on loonud inimese meheks ja naiseks ning „mis Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu“. Siin ei ole esiplaanil enam ainult pärand ega perekondlik kokkulepe, vaid abielu kui Jumala loomistahtes juurduv ühendus.

Pauluse 1Kr 7 lisab sellele teise mõõtme. Ta ei käsitle abielu ainult laste saamise vahendina, vaid ka seksuaalse vastastikkuse ja ihade korrastamise kohana. Ta ütleb, et mees täitku oma kohust naise vastu ja naine mehe vastu; naisel ei ole meelevalda oma ihu üle, vaid mehel, ja samuti ei ole mehel meelevalda oma ihu üle, vaid naisel.

Antiikse patriarhaalse maailma taustal on see tähelepanuväärne vastastikkuse sõnastamise tõttu. Samas soovitab Paulus teatud olukorras vallalisust, sest „praeguse maailma pale on möödumas“. Ta ei tee abielust pattu, kuid näeb vallalisuses erilist kutsumust. Markschies rõhutab, et Paulus ei ole veel hilisem seksuaalse askeesi jutlustaja, kuigi 1Kr 7 näitab, et kogudustes oli juba neid, kes sellist askeesi pooldasid.

Hilisemas antiikaja kristluses muutus abielu ja seksuaalsuse suhe pingelisemaks. Abielu tunnistati heaks, kuid seksuaalsust hakati üha sagedamini õigustama vaid sigitamise vajadusega. Markschies osutab, et peaaegu kõik antiikaegsed kristlikud teoloogid soovitasid abikaasadel magada teineteisega „korrakohaselt ja sobival ajal“, st eeskätt laste sigitamise eesmärgil. Augustinus võis pidada sigitamisele suunatud seksuaalsust süütuks, kuid pelgalt iha rahuldamisele suunatud seksuaalsust andeksantavaks süüks.

Puhtuse seisukohast võis abieluline seksuaalvahekord olla täiesti legitiimne, kuid siiski ajutiselt rituaalset ebapuhtust tekitav. 3Ms 15:18 ütleb, et kui mees ja naine on sugulises vahekorras, peavad nad end pesema ja olema õhtuni ebapuhtad. 2Ms 19:15 ja 1Sm 21:4–5 näitavad, et seksuaalvahekorrast hoidumine võis olla vajalik pühaga kohtumise või püha leiva söömise eel. Qumrani templirullis ja Damaskuse dokumendis võis seksuaalne tegevus olla keelatud püha ruumi läheduses. See ei tähenda abielu põlgust, vaid püha ruumi ja keha piiride ranget eristamist.

Jaan Lahe

(Järgneb.)