Minu Issand ja minu Jumal!

Ülestõusnuga kohtujate pildigalerii on vägagi eriilmeline: hoiakud, tunded, küsimused ja sellega segunenud usk, aga ka Jeesuse vastused. 

Magdala Maarja armastusega segatud usk ja Jeesuse tõrjumine. Ära puuduta mind … (mida uustestamentlane  Jukka Thuren peab õigemaks lugeda: «lase mind lahti; ära pea mind kinni»); Peetruse ja Johannese võidujooks hauale, mille võidab noorem, kuid nooruse uljus takerdub haua ees ja ootab Peetrust järgi; 10 jüngri kartus ja lukustatud uksed ja Jeesuse: Rahu teile!  Toomase erisoov ja kahtlus ning lõpuks tunnistus, mis on ülestõusmistriumfi vääriline, kuid Jeesus näikse siingi pidurit tõmbavat: Kas sa usud sellepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad! 

Apostel Pauluse andmetel oli ülestõusnud Jeesusega kohtujaid üle 500, kellega Saulus-Paulus oli kohtunud ilmselt mitmel moel: algselt neist paljusid üle kuulates ja taga kiusates (kuid need kohtumised pidid panema noore ulja toorajuristi südames idanema uue taime – Jumala sõna ei pöördu tühjalt tagasi), hiljem, pärast kohtumist ülestõusnuga neid vendadeks nimetades. Emmause teel olijad (Joosepi kaudu Jeesuse sugulased) ei tunne teda enne, kui nad õhtul istuvad söögilauda ja Jee- sus seab armulaua.

Kõigi puhul, kellest pikemalt pajatatakse, on üks ühine joon – nad ei näe alguses. Siin ei tule mõelda ainult silmadele, visuaalsele vaatlusele, kus subjekt ja objekt jäävad teineteisest eemale, vaid kokkupuutumisele ja ühtesulamisele, nõnda nagu meie vanemas ühiskeeleruumis (soome keeles ‘katsoma’ – vaatama). ‘Nägema’ veel taipamise, äratundmise jms tähenduses – kus kohtuvad ja ulatavad käe vana ja uus, ulatavad käe üle surmavalla.

Vene päritolu ikoonimaalija Dionisi (15.–16. saj) on kujutanud apostel Toomase ja Ülestõusnu kohtumist («Ikoonid. Lummus ja tõelisus», lk 117) ehk just selles uue ja vana kohtumise võtmes. Toomas läheneb areldi aukohal seisvale Jeesusele, kes on paljastanud oma külje, et Toomas saaks panna sõrme haava sisse.

See alatoon, kuidas Toomas sirutab oma sõrme, ja lapselik-kartlik ilme avavad ehk kogu Ülestõusnuga kohtumise stseeni (Jeesuse sõnadega: Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.), kus inimene on siinpool risti, sealpool aga kohtuvad inimlik ja jumalik. Toomas on pildil kumaras (seda võiks pidada usulise kasvamise sümboliks), teised apostlid seisavad juba püsti, nende ilmetes on uudishimu, äratundmist ja ehk etteheidetki.

Kui prohvet Jesaja on Vana Lepingu rahvale pidanud ütlema Jumala sõnumi: «Liimi nende silmad kinni», siis Jeesuse ülesanne on need uuesti avada. Avada isikupäraselt, igaühega sügavuti minnes ja igaüht usule juhatades.

Pelgalt vaatamine ei põhjusta usku, selline kerge pinnapealne sonkimine, ainult väline fassaad. Medali mõlemale poolele tuleb vaadata: ülestõusmise rõõmust ei saada aru, kui ei olda valmis enne minema risti jalamile. Ainult ühele poole jäädes nähakse ühe silmaga, vigaselt.

Siis jääb tuba hämaraks, kui meenutada Jeesuse võrdumit: Su silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus. Ususilmad on need, mis annavad õige nägemise ja valguse, sestap kiidab Jeesus õndsaks uskujaid.

Kui ligi me Ülestõusnut endale laseme või kui ligi me ise läheme? Mõtlen nendele, kes soovivad «Häid pühi» juba Suurel Reedel ja vastuseid «Pühi ise». Asetan selle kõrvale pildi Vaikse Nädala algusest Poolas, kus ühe mu ametivenna kirjeldusel peeti eelmise paavsti surma-aastapäeva, kirikud olid puupüsti täis noori ja vanu, lauldi ja palvetati ning oldi sisemiselt rõõmus. Kindlasti kestis see nõnda kogu nädala ja sealt edasi.

See pole ei üht- ega teistpidi õhkamine, kuna esimene näide on pigem halenaljakas ega näita meie usumaastiku sügavamat sisu. Küll võib selle põhjal öelda, et pealiskaudsust on meil palju ja klammerdumist omamise mõttes – neile vastab Jeesus: Ära puuduta mind! 

Samas on täheldatud, et Toomase nime on eestlaste seas varem ohtrasti kasutatud, kas rahvapärase uskmatu Tooma pärast, või hoopis sellepärast, et toomapäev juhatab sisse jõulutsükli – ja jõulurahvas me ometi oleme. Miks sealt aga edasi ei minda, ma ei taipa?
Jeesus ei keela ju tänagi «oma ihu» puudutamast: Võtke sööge, see on minu ihu … Sest see puudutus annab usu ja usk annab silmad. Paul-Eerik Rummo on kuidagi nõnda luuletanud (mälu järgi): «Kes aga vähegi sirutab pihu, saab seda imelooma,» ja natuke edasi: «Aga üks tee on sinugi ees lahti ja kunagi pole hilja, jah üks tee on sinugi ees lahti ja tänagi pole veel hilja!»

Tauno Kibur
Juuru koguduse õpetaja