Muinasjutt kastepiisakesest
/ Autor: Cecilia Dinere / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 30. august 2017 Nr 34 /
Paluks tähelepanelikumalt! – mingisse lillelehekesse takku jäänud hommikutuul püüdis poolhämaras kinni peenikese hääle. – Tähelepanelikumalt! Te võite mind maha puhuda, ning siis on minuga lõpp, ent mina tahan hommiku ära oodata.
Kes sa oled? – päris hommikutuul.
Olen kastepiisake, lille rõõmupisar koitvast hommikust.
Ha-ha-ha, – lagistas hommikutuul naerda. – Kas sa, kastepiisake, ootad samuti hommikut ja päikest? Kas sa tead, et päikesesärast lakkad sa, tühipaljas kastepiisake, olemast?
Ma tean seda, – vastas kastepiisake nukralt.
Mispärast oled siis end otse lillelehe tippu sättinud? Siit saab ju päike sind kõige kiiremini kätte, ning su elujärg jääbki üürikeseks. Parem oleksid veerenud kahe lehe vahele, võiksid suisa südapäevani elada, – lausus hommikutuul.
Kastepiisake kostis: – Mu elujärge jätkub kõigest mõneks tunniks, ent tahan selle jooksul päikest näha. Lehtede vahel redutades elan küll kauem, ent päike jääb nägemata.
Kuidas arvad, – vastas hommiktuul ning tõttas edasi.
Kastepiisake jäi lehetipus hinge kinni pidades hommikut ootama. Ning, näe, too koitiski. Puude okste vahelt hakkas paistma punetavat valgust. Mets elunes ning õõtsus mahedalt kohisedes. Linnud tervitasid kiidulauludega tõusvat päikest. Taevas ja puud said nähtavaks. Päike kerkis kõrgemale, ning ta valgus muutus üha kirkamaks. Kastepiisake, unustanud, et ta viimne eluhetk üha läheneb, sihtis ainiti päikest. Ning kirgas, särav päikesekiir ligines ja suudles teda. Kastepiisake kirgastus ja hakkas küütlema kõigis taevavärvides ning väikese päikese kombel eretades haihtus hommikuses toreduses olematusse.
Cecilia Dinere
Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus. Cecilia Dinere. Pasaka par rasas lāsīti//Bērnība, 1960, nr 6, lk 28.
