Õiguste tasakaal

Õiguskantsler Indrek Teder («Kaitsevägi rikub ajateenijate põhiõigusi», Eesti Päevaleht, 28. november) leidis hiljuti, et ajateenijate põhiõigusi rikutakse, kui distsipliini rikkumise eest määratakse füüsilisi harjutusi. Niigi on meil ajateenistuseks füüsiliselt kõlblikke noormehi vähe, nüüd laieneb «noormeeste kaitse» sõjaväes veelgi. Sõdurile antakse õigusi juurde ja ohvitserilt võetakse vähemaks.
Analoogiliselt väheneb ka politseinike volituste hulk. Õigusrikkujatel on justkui «kirjutamata õigus» sõimata politseinikke (sõltuvalt nende soost) kas litsideks või pededeks. Nõukogude ajal oleks vähemagi eest tohlaka vastu pead saanud, praegu aga on politseiniku õigused vägagi kärbitud – sealt alates, kus kodanik rikub õigust ja räägib, mida sülg suhu toob, vastutab politseinik kõige eest, mida ette võtab. 
Olgu kodanik sõdur ajateenistuses, laps koolis või koduseinte vahel, tema vabadused ja õigused on niivõrd ülimuslikud, et igaüks, kes neid piirata püüab, vastutab kõige eest, mida ta teeb.
Paar nädalat tagasi oli BBC uudistes arutelu küsitluse üle, mille põhjal 52% brittidest olid seisukohal, et lapsed käituvad kui loomad. Kui teisteks variantideks olnuks «käituvad kui kivid» või «käituvad kui linnud», polnuks looma kombel käitumine ju kuigi halb! Silma torkas aga asjaolu, et küsitluse tulemusi kommenteerima kutsutud ekspert otsis vastuseid vaid ühele küsimusele: miks on täiskasvanud laste suhtes niivõrd sallimatud?
Oletame, et ma käitun loengut andes «kui loom». Näiteks hakkan möirates toole loopima – loomad küll toole ei loobi, aga see oleks midagi sellist, mille kohta tudengid ütleksid, et Kilbil hakkas «katus sõitma» ja ta käitus kui loom…. Kas seejärel tuleks ekspert otsima vastust küsimusele, miks on tudengid nii sallimatud õppejõu suhtes? Õnneks või kahjuks ei lubata moodsas läänes sellist käitumisvabadust ei ohvitserile, lapsevanemale, politseinikule ega õpetajale. Sõdurile, lapsele, õigusrikkujale ja õpilasele lubatakse aga küll.
Väikeses poes saavad müüjad ise klientidega hakkama. Kui aga pood «kasvab suuremaks», võtab supermarketi mõõtmed, antakse müüjatele abiks ka turvamehed. Ärimaailmas saadakse aru, et müüjad ei saa muidu hakkama. Ülikoolis aga on mul mõnel kursusel osalejate hulk kasvanud 50-lt 180-le ning turvameest pole kusagil. Ma pean üksi hakkama saama. Kui otsin abi õpetamise kaasaegsetest käsiraamatutest, öeldakse, et ma pean igas olukorras jääma viisakaks, ütlema teemasse mittepuutuva küsimuse kohta «asjalik küsimus» ning püüdma eriliste trikkidega nende tähelepanu, kes tegeleksid muidu muude asjadega. Oktoobrikuus tuli üks «tänapäeva noor» pärast loengut minu juurde ja ütles: «Loeng oli niivõrd huvitav, et ma uudistes surfata õieti ei jõudnudki.» Ma sain aru, et suuremat komplimenti ei saa mulle tehagi.
Õpetaja konkureerib otseselt või kaudselt kaasaegse meediatööstuse, ärimaailma ja Hollywoodiga. Viimased mitte üksnes ei mõjuta noorte arusaamu elust ja väärtustest, nad kujundavad ka inimese kaasamõtlemise oskust ja tähelepanu harjumusi. Kaasaegne õpetamine eeldabki eelkõige võimet hoida õppurite tähelepanu õpetataval teemal. Kui ma nõuaksin kaasamõtlemist traditsioonilisel moel distsiplineerides, ütleks käsiraamat, et nii tehes riskin ma kaotada üliõpilaste usaldust. Tähelepanu võitmise oskus peab õpetajal olema pea üleloomulik, sest Interneti- ja visuaalse meedia põlvkonna noored suudavad loomupäraselt õpetaja mõttekäike jälgida sama palju, kui suudetakse peast arvutada pärast päeva, mil leiutati taskuarvuti.
Varem või hiljem jõuab kätte aeg, mil abi ja kaitset ei vaja enam kodanikud, lapsed ja ajateenijad, vaid korravalvurid, õpetajad ja lastevanemad. Või on see aeg käes juba nüüd?

Alar Kilp