Õngehoidjast hingehoidjaks

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Hingehoid / Number:  /

Õngehoidja ja hingehoidja Lea Saar. Foto: erakogu

Äratuskell heliseb. On ülekohtuselt vara. Hetk enne, kui uuesti magama jäämiseks kella vaikima vajutan, meenub, miks ma sumiseva helina peale kell 5 ärkama pidin. Sean end kähku riidesse. Termos magusa musta kohviga ja võileib seljakotti ning õue. Õnged ja landikohver on juba õhtust saati esikunurgas ootel.

Palupõhja on väike küla Emajõe ääres Alam-Pedja looduskaitsealal. Lihtsasti sinna ei saa. Tartu–Tallinna maanteelt keerates peab läbima 11 kilomeetri pikkuse metsavahetee, kuni jõgi tuleb vastu. Talvel on külas vaid paar suitsu, suviti on liikumist rohkem. Siin käiakse marjul-seenel, tegutseb loodusharidust andev looduskool, sadamas peatuvad paadid. Ööbin looduskoolis ja just sadamasse nüüd oma sammud seangi.

Aeg-ajalt küsitakse minu käest ikka, et miks mulle meeldib kala püüda. Vastus on, et peamiselt niisuguste varahommikute pärast. Päike on äsja tõusnud ja äratab kogu loodut, surudes esimesi kiiri läbi jõe ja luha kohal heljuva udu. Kõikjal, kuhu silm ulatub, sillerdab õhk roosakas-kuldselt ning mahedat soojust täidab lindude laul.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Osta üks artikkel 1.50 €

Oled juba tellija? Logi sisse