Õnnelik Felix

Kelle muusika kõlab maailmas kõige sagedamini – kas Vivaldi, Bachi, Mozarti, Beethoveni, Tšaikovski või koguni The Beatles’i või Lloyd-Webberi?

Ei sedavõrd ühe ega teise, kuivõrd Felix Mendelssohn-Bartholdy  (fotol) oma – kui vaid suudate ette kujutada, mitu tuhat korda teatud helind saadab igal jumala päeval abiellu heitjaid Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Austraalia kontinendil. Tõsiselt, sest taolisel üleval eluhetkel seda alati k u u l a t a k­ s e, see ei kõla pulmas pelgalt taustaks, nagu too oli 1826. aastal mõeldud kaunistama stseeni Shakespeare’i komöödias «Suveöö unenägu».
Jõudis lühikese ajaga palju
Mainitud aastal oli Mendelssohn vaid 17aastane, mis polegi ime, sest varaküpse noorukina kirjutas ta juba kolmeteistkümneselt head, jäävat kammermuusikat, olles seega midagi enamat kui wunderkind. Erinevalt paljudest kuulsatest kaasaegsetest saatis teda soe tähelepanu igas ettevõtmises, olgu pianisti, helilooja, dirigendi või organisaatorina.
Nii suutis ta temale antud 38 eluaastaga palju: lisaks arvukale loomingule – 5 sümfooniat, 10 avamängu, 2 oratooriumi, 3 klaverikontserti, viiulikontsert, 6 orelisonaati, klaveritriosid ja -kvartette, 6 keelpillikvartetti ja -kvintette, fantaasiaid, fuugasid, 8 vihikut «Sõnadeta laule» klaverile, koori- ja soololaule – juhatas Mendelssohn Düsseldorfi muusikaelu, seejärel Leipzigi kuulsat Gewandhaus-orkestrit, oli üks sakslaste esimese konservatooriumi rajajaist Leipzigis (1843) ning käivitas plahvatusliku Bachi-renessansi «Matteuse passiooni» väljatoomisega Berliini Singakademie’s (11. ja 21. märtsil 1829).
Tundeküllane looja
Klassikaliste eeskujude tugeva mõju kõrval ongi loomult romantilise Mendelssohni juures tuntav ka Bachi «puudutus», eriti orelisonaatides. Paraku ei leia Schuberti, Chopini ja Schumanniga võrdlejad tema muusikas küll nimetatute sügavust, tunnistatakse aga selles ilu – ilu, mis jääb kaugele ilutsemisest. Milline siiras, kirglik armupuhang on näiteks viiulikontsert!
Ilmselt ongi see üheks neist vähestest oopustest, mida Mendelssohni-karm XX saj muusikatark Walter Kolneder siiski tunnistab, öeldes, et Mendelssohn «tänapäeval huvitab vaid üksikute teostega».
Küllap Tobiaski lahterdas – ja põhjendatult – tema oratooriumid analoogide kilda, mis viisid XIX saj sakraalmuusika suurvormide kaalukuse alla ja ärgitasid teda žanrireformile («Joonase lähetamine»!). Kui kord Roman Matsovilt pärisin, miks Eesti Wabariigi päevil võeti Bachi ja Händeli asemel ette kanda Mendelssohni «Elias» ja «Paulus», nimetas ta esimesi toona üle jõu käivaiks, teisi aga sisulihtsaiks ja jõukohaseiks.
Ent võiks lisada, et ka väga tundeküllaseiks – nagu Mendelssohni muusika üldse ja ta ise valdavalt ju olid. Sestap on vägagi hoomatav, et varase surmani viis tolle geeniuse nimelt depressioon, mis teda tabas palavalt armastatud õe kaotusega. Teisalt oli Mendelssohn siiski piisavalt sirgeselgne, et evangeelse kristlasena mitte eitada oma juudi päritolu.
Tähistati 200. sünniaastapäeva
Veebruarikuu esimesel päeval, s.o kaks päeva enne täpset daatumit, tähistati Tallinna Jaani kirikus Mendelssohni 200. sünniaastapäeva suure kontsert-jumalateenistusega. Liturgia viisid organist Hille Porosoni sekundeerimisel läbi Jaan Tammsalu, Eve Kruus, Tiina Kliiman ja Arne Hiob. Viimaselt oli kirgastumispäeva jutlus, milles leidis tähelepanu ka Mendelssohni fenomen.
Musitseerisid organist Andres Uibo – osad orelisonaadist c-moll ja d-moll (armulaua ajal); Urmas Vulp, Aare Tammesalu, Lea Leiten – kaks osa klaveritriodest; Urmas Vulp – 2. osa viiulikontserdist; kontratenor Ka Bo Chan – kaks aariat «Eliasest» ja aaria «Paulusest». Eriti mõnus oli «meie oma korealase» esituses esimene aariatest, noor mees valdab pingevaba kantileeni ja kandvat forte’t. Kõik esitused sooritati heal tasemel ning sobitusid liturgiasse orgaaniliselt, nii kujunes teenistus kompaktseks ja südant kosutavaks.
PS! Kuuldud orelisonaatide muusika tuletas meelde, et 1982. aastal salvestati Rolf Uusvälja esituses Vilniuse katedraali suurel pillil kõik Mendelssohni kuus tehnilis-maitseliselt nõudlikku sonaati kogu nende värvikuses ja ilus. Toonane plaadiauhindade ülivägev žürii – Rostropovitš, Gilels, Oistrahh, Schnittke jt – pärgas esituse grand prix’ga, mullu kanti LP Rolfi õe Els Himma eestvõttel üle CDle. Nii et tegu on tõelise šedöövriga, mida tasub jahtida.
Õnnelik Felix on õnneks meilegi.

Ivalo Randalu,
muusikakriitik