Õnnelikum olemise hind

Üks Antiik-Kreeka filosoof on öelnud: «Küll on hea, et maailmas on nii palju asju, mida ma ei vaja.» Asjade soetamisest võib saada sõltuvus. Mida rohkem asju meil on, seda enam tajume, kui vähe meil neid on. Eriti võrreldes teistega. Kas õnn peitub asjade omamises?
Selline nn asine õnn on suhteliselt kasin ning vaid hetkeemotsiooni tekitav. Kommertsreklaamid ärgitavad õnne otsima suurema ostlemise ning tarbimise kaudu.
Kui ma saan rikkaks, kas saan siis õnnelikuks? Kui ma võidan miljoni, kas see toob õnne minu õuele? Arvan, et mitte eriti, sest õnn peitub pigem olemises kui omamises. Kuidas olla õnnelik selles olukorras, kus ma parasjagu olen – tervena või haigena, töötavana või töötuna, rikkana või vaesena, tuntuna või tundmatuna?
Olen veendunud, et nimetatud olukordades on võimalik olla õnnelik, tehes õnnelikuks teisi inimesi, sest õnnetuid inimesi on meie ümber liigagi palju. Me ei pea muretsema, kas see, mida ma annan, on rahaliselt piisavalt hinnaline. Kingitustel ei ole küljes hinnasilti. Kui teed kellelegi kingitust, siis pane sinna sisse tükike iseennast – oma loovust, originaalsust, stiili ning kindlasti hoolt ja armastust.
Tavamõtlemine on järgmine: kui ma annan ära 100 eurot, siis ma olen saja euro võrra vaesem. Rõõmus andja aga kogeb seda, et ta on nüüd palju enama kui 100 euro ostuväärtuse võrra rikkam. Vastutasuks saadav rõõm ning hingerahu on suurema väärtusega kui muutliku väärtusega eurod.
Põhimõte võtta elult, mida võtta annab, teeb inimesed tegelikult lõpuks väga õnnetuks, kurvaks, üksikuks ning üksildaseks. Võtmisest võib kujuneda kokkukraapimine, ahnitsemine, varastamine või röövimine – eriti siis, kui tahetakse võtta ka sealt, kust enam midagi võtta ei ole.
Kui inimene tahab ise midagi andmata elult võtta kõike, siis võib sellise suhtumise traagiliseks tagajärjeks olla see, et lõpuks soovib ta võtta endalt elu. Või võtab selle hoopis keegi teine. Inimene usub lõpuks sinisilmselt, et lähedased ja kogu elu on talle võlgu ning selline elu ei vääri enam elamist. Kui inimene oma kasumiahnuses ei oska enam elult midagi võtta, siis võib tulla vikatimees ning võtta temalt elu.
Andja südamehoiak ning motiivid on palju olulisemad kui and või kingitus ise. Inimesed vajavad rohkem meid kui meie kingitusi. Kas selle aasta jõulukingitused ütlesid midagi andja kohta? Omavalmistatud piparkook või jõulukaart võib öelda andja kohta palju rohkem kui rahaliselt väga kallid kingitused. Kallid kingitused ei pruugi veel tähendada seda, et inimesed, kellele ma need teen, on minu jaoks tõeliselt kallid.
Pühade ajal võiks igaüks, mina kaasa arvatud, anda enda poolt ühe mentaalse kingituse – anda andeks kellelegi, kes on meie vastu eksinud. Anda oma südames andeks, vaatamata sellele, kas eksija on meilt andeks palunud või mitte. Sellest võib kujuneda meie enda jaoks suurim kingitus. Anda andeks tähendab ehk mingil määral oma õigustest loobumist teise inimese kasuks. Olgem siis helded andma, ka andeks andma!

 

 

 

 

Ramo Pener,
õpetaja