Otsigem väärtusi

On suvi. Paljudel muusikutel on peal suvetuurid ja odavate üüridega kirikud kõlbavad neile kontsertideks kenasti. Mitmed festivalidki on leidnud kirikutes oma hea võimaluse.

Selles on nii head kui halba. Nooremapoolset rahvast täis kirikud on ju iga koguduse töötegija unistus. Rein Rannapi ja Taavi tuuritamine on mitmed Eestimaa kirikud nii täis löönud, et päästeamet on tõsiselt ärevuses. Mida peaks koguduste vaimulikud ja juhatused tegema? Ühed vaimulikud on seda meelt, et mitmele esinejale tuleb kirikutes esinemine edaspidi ära keelata. Teised leiavad, et las nad tulevad ja las tuleb ka rahvas, aga vaimulikud peaks kokkutulnutele pidama ühe vägeva jutluse. Selline idee paneb mind hüüatama: «Tule taevas appi!»

Tallinna Jaani kirikus on kaheksa päeva jooksul kaksteist kontserti. Kaheksa neist orelimuusika festivali raames. Väga head organistid ja teised muusikud täidavad kirikuid kauni muusikaga.

Festivali lõpetab koor, kelle tulek Eestisse on ime – Cambridge’i Kuningliku Kolledži Poistekoor. Kolm kontserti Eestis – Pärnus, Tartus ja Tallinnas, ja läinud nad ongi. Tulevad ehk taas saja aasta pärast.

Rein Rannapi ja superstaariks pürginud Taavi kaks Tallinna kirikukontserti on aga juba eelmüügist välja müüdud ja ka kolmanda piletid hakkavad lõppema. Cambridge’i poistekoori kontsertidele on soovijaid kordades vähem. Milles küsimus? Mis on saanud meie rahva väärtushinnangutest? Pole midagi uut päikese all.

Ivalo Randalu kirjutab Teise maailmasõja eelsest olukorrast Eesti orelimuusikas: «Tublisid organiste jätkus perifeeriassegi, kuid paraku hakkas EW lõpuaegadel publiku huvi orelimuusika vastu raugema.» Põhjuseks «publiku maitsesuundade muutumine ning ka üldine vaimne stagnatsioon, mis avaldus huvi kahanemises kogu tõelise kunsti vastu – kuulajaid ei jätkunud teistelegi väärtkontsertidele». (H. Lepnurm)

Paljudel orelifestivali kontsertidel kõlab seekord rohkelt barokiaja ühe suurima helilooja Dietrich Buxtehude muusikat. Vähem kui kaks aastat enne selle tõeliselt andeka helilooja ja organisti surma rändas 20aastane Johann Sebastian Bach ligi 450 kilomeetrit Arnstadtist Lübeckisse, et seal kuulata vanameister Buxtehudet. Nelja kuu pikkune äraolek Arnstadtist tekitas noorele Bachile palju pahandust.

See häiris aga noort õpihimulist ja uudishimulikku noormeest vähe. Tal oli eesmärk, igatsus ja suur soov ning ta läks pikale teele. Istus suure ja vana mehe jalgade ees ja õppis mõne kuuga meeletult palju. Bach oli saamas tõeliseks suurmeistriks. Ta teadis, kuhu minna. Ta läks suurmeistri juurde. Kui noor Bach oleks vanameister Buxtehude juurde rändamise mõne aasta võrra edasi lükanud, oleks ta saanud külastada vaid tema hauda.

Euroopa suurim, Lübecki börs alustas igal argipäeva hommikul tööd alles pärast seda, kui oldi käidud kirikus Buxtehude oreliimprovisatsioone kuulamas. Oldi nägijad – otsiti juhatust ja rahu.

Ajad muutuvad. Paljud kirikud nii lääne heaoluühiskonnas kui ka Eestis on pühapäeviti üsna tühjad. Mõni üksik laps ja noor ja keskealine, ja needki sageli vaimuliku lähisugulased. Mida teha? Kas peaksime Rannapilt ja noorelt Taavilt midagi õppima? Vaevalt.

Meil tasub õppida noorelt Bachilt ja rännata kui tahes pikk tee selleks, et midagi tõeliselt sügavat juurde õppida ja oma tegemistes veelgi professionaalsemaks muutuda. Tasub püüelda maailma parimate jumalateenistuste ja palvuste poole. Tasub püüelda selle poole, et iga inimeselaps võiks kirikusse sattudes mõista, et see on taevavärav ja lõppematu armastuse ammendamatu allikas. Tasub palvetada, nii nagu ükski töö ei aitaks, ja teha tööd, nii nagu ükski palve ei aitaks.

Mina kirjutan selle veeru viimased sõnad. Kahe nädala pärast panen maha Laste- ja Noorsootöö Ühenduse juhatuse esimehe koha, selleks et pühenduda enam koguduse õpetajaks ja praostkonna praostiks olemisele. Tulid meelde ühe hea õpetaja sõnad koolipoisile: kui ei jaksa kõike, tee pool, aga tee hästi.

Ja kuni me kohtume taas, hoidku sind Jumal oma armastuse hõlmas!

Jaan Tammsalu,

Laste- ja Noorsootöö Ühenduse juhatuse esimees