Pärnu Eliisabeti tütarlastekoor Elise Prantsusmaad avastamas

Kellaosuti on südaöö juba kahe tunni eest seljatanud. Hiliskevadises Pärnus on laupäeva õhtu kohta haruldaselt vaikne. Endla teatri platsil on kärsitult ootamas seltskond nooremat naissugu. Kõigil kaasas tohutusuured pagasid, mida samas seisvasse reisibussi mahutatakse. Reisiärevuses laulurahvast on 10-päevasele koorimuusikat täis seiklusele saatmas nende lähedased ja sõbrad.

Kuna hommikul kell kümme oodati meid Lätis Liepaja sadamas, siis tuli teha kiired kallistused ja paid ning lauluga teele asuda. Vaid mõned tunnid uneaega ei morjendanud kedagi ning hommikupäikese tervitus Liepaja sadamas tõotas nauditava merereisi algust, kuid veel oli vara oma kahte kätt kokku lüüa, sest vahetult enne laevale sõitmist peeti meie noorukest reisiseltskonda piisavalt kahtlaseks, et narkokoeraga kogu buss ja pagasiruum läbi otsida. Ehmatanud noored kamandati vormiriides meeste poolt bussist välja, kuniks kurjema ilmega koer meie asjade sees ja otsas omavolitses. Aega võtnud nuuskimise tagajärjel osutusime siiski patust priiks ning meid lubati laevale.
Uue päeva hommik tõi meieni juba hoopis uue riigi tuuled – olime randunud Saksamaal asuvasse Travemünde sadamasse. Päeva esimene pool veedeti bussis filme vaadates ja bussi-pinginaabritega juttu vestes. Vahetult enne seda, kui meie kõigi kehad oleks jäädavalt istmekujuliseks jäänud, jõudsime õnneks Brüsselisse, kus kontsertmeister Toivo Traks meisterlikult giidiks ümber kehastus. Selles asjalikus linnas nägime ära tähtsate rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Euroopa Liit ja NATO olulisemad hooned. Enesestmõistetavalt külastati ka turismimagnetit Manneken Pis`i ehk pissivat poissi. Kuna bussis oli eelnevalt Belgia šokolaadile ahvatlev sissejuhatus tehtud, siis ei saanud peaaegu keegi meist sellest toredast linnast šokolaadipoodi külastamata lahkuda – ostudega loomulikult. Ähvardavate vihmapilvede saatel jooksime pärast mitmetunnist huvitavat Brüsseli külastust oma bussi suunas. Väsinud noori ootasid ühed lõbusamad bussijuhid, kellega minul on olnud au reisida – Marek Pihelpuu ja Lauri Sirel. Eestimaalasele üldiselt mitte niiväga omase pideva muheda oleku ja positiivse meelestatusega mehed võtsid järgmiseks sõidusuuna Pariisi poole. Õhtueine ehk kiirpuder või sama kiirelt valmiv nuudel sisse aetud, oli uni kerge tekkima. Kell võis olla südaööd näitav, kui me Prantsuse bensiinijaamas hambaid harjasime. Bussi naastes ootasid meie väsinud kehasid narivooditeks tehtud asemed. Ei usuks, kui ei oleks omal nahal proovinud, et selline voodi võib vägagi kosutava une tuua.

Käes on uus päev
Hoolimata sellest, et pesemisvõimalusi oli hommikul suts keeruline leida, ületasime ka selle takistuse, et värskena põnevale Pariisi päevale vastu minna. Hiljem kuulsin kohalikult sõbralt, et päike paistis Pariisis alles teist päeva ja neile kahele päevale olevat eelnenud paar nädalat pidevat vihmapiiska. Juba kilomeetrite kauguselt enne linna sisenemist võis silmata Eiffeli torni graatsilist siluetti. Alustasime moemekaks kutsutava linna avastamist endisest linnaäärsest külast, praegusest populaarsest turistide külastuskohast Montmartrest. Selles Pariisi kõrgemas punktis asub ka imekaunis Sacre-Ceur`i kirik. Sellelt valge välisfassaadiga ja suursuguse Rooma-Katoliku kiriku esiselt treppiderealt avaneb võrratu vaade üle kogu Pariisi. Kohustuslikud fotod tehtud, jalutame kunstnike linnaosas mööda pisikesi käänulisi tänavakesi ja jõuame mäe jalamile, et proovida ka kohaliku metrooga sõitmist. Paljude jaoks uus kogemus – metroosõit teeb natukene rahutuks, kuna meid on siiski 26 inimest ja rahvarohkes metroos küll kedagi silmist kaotada ei tahaks. Kuid kõik laabub ka seekord ja ümberistumised erinevate metrooliinide vahel ei valmista probleeme. Maa-alusest transpordist väljudes leiame endid Seine jõel asuvalt looduslikult saarelt nimega Ile de la Cité, kus on kuulus Notre Dame ehk Pariisi Jumalaema kirik. Uhke kirik nii seest kui väljast külastatud võtame ette jalgsimatka suunaga Tuilerie aeda. Kaunisse aeda, mis on tänaseks saanud just sellise välise ilme, nagu see sajandeid tagasi loomise ajal oli. Kuna teekond mööda Rue de Rivoli tänavat, mis on üks Pariisi kuulsamaid tänavaid, võtab kenakesti aega, siis otsustame vahepeatuse teha ning tühjaks läinud kõhtu ühe prantsusepärase baguette`iga kosutada. Pikad saiad meelepärase vahetäidisega näpuvahel, jalutame selles suursuguses linnas edasi. Jõuame Carrousel`i väljakuni, mis asub Louvre sisehoovis ning meid tervitabki kenasti hooldatud Tuilerie aed. Kuiväga me ka ei tahaks kutsuvatel pinkidel nende armsate purskkaevude ja tiigikeste keskel mõnuleda, ei saa me seda siiski endale pikalt lubada, kuna vaid üks päev Pariisi avastamiseks seab omad ajalimiidid.

Pariisi sümboleid pidi
Väljume maalilisest aiakesest, et jõuda oma bussi, mis läbi Concorde väljaku ja Champs-Elysees kireva tänava meid Triumfikaare poole sõidutab. See kuulus tänav väärib tõepoolest oma kõige prestiižsema avenüü tiitlit Pariisis. Kuna liiklus selles suures linnas on pigem suurt kaost meenutav ning masina mölgita ja kriimustuseta hoidmine nõuab üksjagu meisterlikkust, siis võib siinkohal bussijuhtidele taas aplausi teha, kuna meid toimetati alati tervelt sihtpunkti. Lõpuks jõuame siiski ka tohutusuurele ringteele, mis Triumfikaart ümbritseb. Siia ringteele jookseb kokku 12 suurt avenüüd ja boulevardi, mis teebki seal masinaga liikumise tagasihoidlikult öeldes väljakutseks. Külastame taas Pariisi ühte sümbolit Arc de Triomphe`i, mis on siis Napoleoni sõjavõitude auks, tema enda algatusel ehitatud võimas monument. Treppe mööda 50 meetri kõrgusele ronimine läks libedalt vaatamata sellele, et päris tegus ja jalavaevarohke päev on juba end pärastlõunasse kerinud. Sealt edasi kulgesime bussiga, et heita pilk ka moodsale triumfikaarele, mis asub nn ärilinnaosas La Defence`s. Kõrghoonete ja moodsa arhitektuuriga linnaosa on kontrastne võrreldes kõige sellega, mida meie silm päeva esimeses pooles nägi. Enne veel, kui tuli aeg siirduda laevareisile Seine jõel, otsisime üles meie majutuskoha. Ütleme nii, et sinna sõitmine võttis kenakesti aega, kuna olime sattunud tipptunnile, mis ei ole päris see tipptund, mida me Eesti liikluses kella viie ja kuue vahel oleme harjunud nägema. Kitsal tänaval Bastille väljaku lähedal asuva hotelli juurde polnud suurel bussil võimalik parkimiseks sobivat kohta leida, mistõttu peatusime sutsu eemal. Meie hotell ei eristunud teistest sellel tänaval olnud hoonetest. Tavapäraselt heleda välisfassaadiga maja tundus esiti nii väike, et õigustatult võis tekkida küsimus, kuhu meid kõiki siin küll majutatakse.

Eiffeli torn – kirss tordil
Tegemist oli ääretult kitsa hoonega, mille kõrgusel ei tundunudki piire olevat. Umbes poole meetri laiused trepikesed, mida mööda mõned «õnnelikud» said oma hirmraskete kompsudega lausa seitsmendale korrusele ronida. Tunnike puhkehetke ning oldi taas bussis, et minna Pariisi ühe põhilisema vaatamist vääriva ehitise juurde. Enne veel, kui üle 300 meetri kõrgusele Eiffeli otsa mindi nautisime oma toreda seltskonnaga Seine jõel kulgemist. Rahulik paadisõit päikeseloojangul oli just see, mida oligi vaja. Näha veelkord Pariisi tähendusrikkamaid kohti ja ehitisi ning teha seda inglisekeelse raadiogiidi saatel taustaks mängimas prantsuse shansoonid. Tunnikese veesõidu järel suundusime selle grandioosse ehitise poole, mis pidi esialgu olema ajutine ehitis ja väike lisandus linna siluetile, kuid mis on tänase päevani üks enimkülastatumaid kohti Pariisis. Meie päeva kirss tordil oli Eiffeli torni külastus, mis on  õhtusel ajal oma kauni valgustusega lihtsalt  võrratu vaatepilt. Pärast südaööd jõuti tagasi oma prantsuse kambrisse, et väsitav päev kosutava unega lõpetada.

Teel Nancy linnakesse
Uus päev algas kiire visiidiga maailma ühte suurimasse kunstimuuseumi Louvresse, kus õnnestus näha kõmulist Mona Lisa maali ja Milo Venus`e skulptuuri ja mitmeid teisi tuntud kunstiteoseid. Paraku on see muuseum oma mõõtmetelt ja eksponaatide arvult niivõrd suur, et seda pole ühe päevaga kogu ulatuses võimalik külastada. Kolm tunnikest muuseumikülastust ei lõppenud siiski valutult, kuna keegi kohalik mustanahaline parklavalvur süttis põlema meie teadmatusest, kuidas seal busside parkimise korraga täpselt asjad on. Suure temapoolse kisendamisega ülevalatud saime lõpuks siiski tulema ja asusime Nancy poole teele, kus juba õhtul ootas meid festivali avakontsert.
On kolmapäeva pärastlõuna ja me siseneme Nancy linnakesse. Kena linn, mis asub orus, on üpris suures osas ka oma ajaloolist pärandit ja arhitektuuri suutnud säilitada. Nancys elab ühtekokku ligi 200 000 elanikku ja meile meeldib seal esimesest hetkest peale, kuna ilmataat kingib meile taaskord suurepärase suveilma. Sihtpunktis tervitavad meid kohalikud festivali organisaatorid, kes kõik on ütlemata soojad ja lahked inimesed. Saabumise puhul pannakse koori lahtilaulmata hääled proovile ja palutakse laulda üks tervituslaul – Elise koor saab sellega suurepäraselt hakkama. Edasi näidatakse meile linna ja viiakse kohaliku kõrgkooli sööma. Meile harjumatul kombel on sealne koolisöökla midagi Eesti bluffe restorani laadset – igaüks saab valida endale meelepärase salati ja puuvilju, pakutakse erinevaid sorte magustoite ning põhiroogade hulgas on ka tavaliselt kolm valikut. Pärast pikka õhtusööki, mis on prantslaste jaoks ühtlasi ka sotsialiseerumise aeg, viiakse meid suurde halli, kus tervitatakse kõiki külaliskoore suurejoonelise kontsertiga. Meile esineb kusagil sajapealine võimas koor ja väga superstaarilik daam nimega Catherine Lara.

Soe peremajutus
Väga meeleoluka õhtu lõpuks seal kusagil kella poole kahe paiku öösel viiakse meid kokku ka majutavate peredega. Kuigi prantslased üldiselt hea meelega inglise keelt ei räägi (naaberriikide värk ja suurriikide asi ka), saavad kahekaupa peredesse majutatud tüdrukud siiski oma soovide edastamisega hakkama – kes joonistab pilte, et end arusaadavaks teha, kes kasutab kehakeelt. Väga rikastav kogemus igatahes, kui viibida viis päeva koos teisest kultuurist pärit perega. Kuna meie kooriliikmete ööbimine jäi ca 40 km kontsertide toimumise paigast eemale, Colombey-Les-Belles`i nimelisse pisikesse külakesse, siis tuli sellevõrra hommikuti ka varem end valmis sättida, et tihedalt tegevusi täispikitud päevale vastu minna. Oma esimest täispikka päeva alustasime lauluprooviga looduskaunis kohas, kus umbes Munamäe kõrguse künka otsas asus kirik. Pärast proovi kostitati meid kõigi majutavate perede poolt uskumatult mitmekesise ja küllusliku lõunaga. Iga pere oli omalt poolt toonud siis midagi soolast ja valmistanud ka mingi magusroa. Kõik oli täiuslikkusele üpris lähedal, kui ühtäkki taevas miskit raksatas ning paduvihma meile kaela sadama hakkas. Õnneks oli meie õdus olemine siiski katusega varjatud, kuid temperatuuri jahenemist võis iga seelikus külaline seal olles tunda küll.
Õhtul saame ka oma esimesed kontserdi ristsed kätte – esineme kesklinna kirikus koos Ukraina kooriga. Saalis on palju kuulajaid ja huvilisi, kes saavad kahe koori etteasteid nautides kindlasti hea koorimuusika elamuse osaliseks. Järgmised päevad on täis esinemisi, mis vahelduvad rikkalike söömaaegadega ja võib ette kujutada, kui väsinud noored lauljad iga päeva lõppedes olid.
Meeldejäävad kontserdielamused
Üks meeldejäävamaid kontserdielamusi on kindlasti selles kohalikus külas toimunud Colombey-les-Belles`i nimelises koolis aset leidnud kontsert. See oli päeva kolmas kontsert, kuid mingeid tüdimuse ega väsimuse märke küll lauljate ilmed ega ka Elise energiline ja laval alati särav koorijuht Kai-Tõe Ellermaa publikule ei edastanud. Kooli aula oli tihedalt kuulajaid täis pikitud ja sealne publik tundus Elise esinemisest eriliselt head meeleolu saavat – koor tegi veatu etteaste nagu ikka ning publik aplodeeris neile soojade naeratuste saatel. Üldiselt jäi Nancys veedetud päevadest mulje, et prantslased on üks ääretult sõbralik ja abivalmis rahvas. Vähemalt pisema piirkonna rahvas on küll ääretult ühtehoidev ja üksteist toetav kogukond, kes oskab panna külalist end koduselt ja teretulnuna tundma. Kuid koolikontserdi päeva head emotsioonid ei saanud koorimuusika vaikides veel läbi. Siis kaeti taas justkui võluväel pikk laud imemaitsvate koduste toitudega, kust ei puudunud ka erinevad juustusordid. Nagu sellest veel vähe oleks, tõi keegi pereisa lauale omavalmistatud hiigelsuure kolmest osast koosneva martsipanist tordi, kuhu olid kirjutatud eestikeelsed tervitussõnad ja lisatud Elise koori pilt. Väga armas üllatus ja tore pikale veninud hetk, nagu prantslaste söömised ikka. See on kindlasti üks asi, mida Eestis taga igatseda – sellist ühtehoidmise tunnet ja koostegemise rõõmu, mida sealne kogukond silmnähtavalt tundis.

Suurepärane mulje
Laupäev oli siis suur lõppkontsert Nancy linna keskuses Stanislasi väljakul. Tegemist on väga uhke platsiga, mida ääristavad viis suurejoonelist paleed ning väljaku keskel kõrgub kuningas Stanislasi monument. Platsile pääseb igast ilmakaarest läbi tohutult suurte ja pidulike, tippudest kullaga kaetud väravate. Sellel väljakul leidis aset meeldejääv maailmatasemel kooride kontsert. Kuid enne veel, kui kõik rohkem kui tuhat lauljat õhtusel laval nii ühise suure koosseisuna kui eraldi üles asusid, toimus läbi linna meeleolukas rongkäik, kus siis kõik koorid oma efektsetes lavakostüümides end linnarahvale tutvustasid. Õhtuse kontserdi muljed minult kui kuulajalt, on ainult head. Väga hea helilise poolega ja kvaliteetse videoülekandega suurtelt ekraanidelt lava kõrval oli seda muusikalist showd nauditav jälgida. Kümned erinevad riigid, kes sellel festivalil esindatud olid, jätsid suurepärase mulje. Minu erilise sümpaatia teenis ära Serbia neidudekoor, kelle julge ja puhas etteaste lihtsalt jäi hästi meelde. Igal kooril oli antud 5 minutit, et oma parim(ad) pala(d) esitada, ning kontserdi lõppedes moodustati kõikidest lauljatest suur ja võimas ühendkoor ning esitamisele tulid varem selgeksõpitud prantsusekeelsed laulud.
Pühapäeval oli käes lahkumise aeg, kuid seda ei tehtud mitte lihtsalt lehvitamise saatel ja pisarate voolates, vaid korraldajate poolt oli organiseeritud taaskord pidulikum lõunasöök, kus kohalik tunnustatud kokk kõiki, rohkem kui tuhandet lauljat hõrgutistega kostitas – usun, et see peen lõuna sai taas suuremaks elamuseks kõigile kooriliikmetele.
See oli reis, mis andis meile kõigile niivõrd palju.

Inger Lilles