Peapiiskopi karjasekiri

2Kr 5:20

2Kr 5:20

Armsad vennad ja õed! Tänavu möödub 90 aastat Eesti luterliku kiriku iseseisvumisest. Vaid aasta hiljem kuulutati välja Eesti Vabariik. Seda tehti usus Jumalasse. Meie rahvas oli kristlik. Usk ühendas ja ülendas meid. Nüüd on olukord muutunud. Kuigi oleme taastanud iseseisvuse ja saavutanud majandusedu, on kadumas silmist vaimne orientiir – elav side Jumalaga. Oleme harjunud leppima ülekohtu ja alandusega, moraalituse ja egoismiga, andma järele kiusatustele ja patule, salgama tõde ja Jumalat. Paljudest on saanud selle maailma sõltlased – ebajumalakummardajad kas otseses või kaudses mõttes.

Palvepäeval tuletatakse meelde Jumala pühi käske, mille nurgakiviks on esimene käsk: Mina olen Issand, sinu Jumal, sul ei tohi olla teisi jumalaid minu kõrval. Suures Katekismuses ütleb Martin Luther, et see, mille küljes sa oma südamega ripud ja millele loodad, ongi tegelikult sinu jumal. Ta lisab, otsekui tänasele olukorrale viidates: nii mõnigi arvab, et tal on jumal ja kõike külluses, kui tal on raha ning vara ja ta toetub sellele ning suurustab sellega nii kõvasti ja kindlalt, et enam millestki ei hooli.

Meelemürgid, mängupõrgud, lõbu- ja võimuiha on sellise ebajumalateenistuse kõige nähtavam pale. Eetiline kriis, vaimne stress ja perspektiivitus ulatub aga palju sügavamale. Juba aastaid on see meie ühiskonna mureteema. Lahendust otsitakse küll inimesest endast, küll loodusest meie ümber. Kes teeb teadusest maagia, kes maagiast teaduse. Jumalat ei asenda aga miski. Tema armastus Kristuses on selleks punktiks kõiksuses, millele oma usku toetades võib muutuda meie elu ja meie maailm.

Eesti rahva põhiküsimuseks ja prioriteediks on – enam kui üleminek eurole, aidsi leviku piiramine või sündide arvu suurendamine – lepitatus Jumalaga. See tähendab taasavastada usk, mis muudab Jumala käsud ja armastuse osaks meie isiksusest ja südametunnistusest. See tähendab taasavastada kirik kui rahva see ühiseluvorm, kus Kristus meid teenimises ja vastutuses ühendab. Jeesus on käskinud meid otsida esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, et ka kõik muu võiks korda minna (Mt 6:33).

Lepitatus ei ole meie teene. Apostel Paulus rõhutab: See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna (2Kr 5:19). Kristuse kannatus, ristisurm ja ülestõusmine avab meile tee meelemuutuseks ja meeleparanduseks. Usus Temasse tunneme ära ja palume andeks oma eksimused ja süü. Usus Temasse sureme patule, et elada Jumalale. Kristuse kannatamisaeg ehk paastuaeg kutsub meid lahti ütlema nii enesekesksusest kui selle maailma iidolitest ja ebajumalatest ning käima Kristuse järel.

Aktuaalsena kõlab prohvet Jesaja tähelepanek: Teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest… (Js 59:2). Kus on Jumal? Me ei näe teda, küsivad paljud meie ümber. Koos Jumalaga kaob silmist ka elu pühadus ja jumalikkus. Nagu kord oli meie rahvale esmatähtsaks üleskutse: olgem iseseisev kirik, olgem iseseisev rahvas, on seda täna sõnum: Andke endid lepitada Jumalaga. Palvetagem ja võidelgem selle eest! See on meie kõigi kutsumus ja amet. Tsiteerides viidatud terviksalmi: Me oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui julgustaks Jumal ise meie läbi. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!