Pilk mineviku kirikule

August Arumäe.

Hiiobi õnnistus. Mälestused.

Toimetanud Edakai Simmermann. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, Eesti Kirjandusmuuseum, 2005. 493 lk.

Need mälestused kajastavad ühe eesti luteri kiriku vaimuliku, August Grünbergi (eestistas oma nime 1939. aastal Arumäeks) elukäiku (1895–1976). Toimetaja Edakai Simmermann on pannud loole ilusa, sümboolse ning mitmetasandilise pealkirja – «Hiiobi õnnistus». Kuigi kogu rahvale ja temale isiklikult osaks saanu tõi kaasa palju traagikat, jumalamees ei murdunud.

Raamat pakub huvi mitmes mõttes (vt minu «Eesti mees ja tema saatus», Maaleht, 12.10.2006), kõigepealt aga tunnistusena kodumaa kiriku käekäigust ja saatusest eelmisel sajandil. Kuigi viimastel aastatel lisandub monograafiaid XX sajandi eesti kirikuloost, tegeleb mõistetavatel põhjustel enamik neist Teise maailmasõja järgse ajaga. Tsaariaeg ja Eesti Wabariigi aeg on jäänud hämaralaks.

August Grünberg-Arumäe meenutab näiteks varasest lapsepõlvest Paistu kirikus armulaual käimist. Sel ajal käidi armulaual vakuste järgi: kolme-nelja küla rahvas tuli korraga lauale. Laualetulijad pani koguduse õpetaja nädala sees koolimajas kirja, samas pidas ta vastava vaimuliku talituse (võttis pihile).

Ettevalmistus kirikueluks

Lauakirikus käidi kaks korda aastas. Siis seati vankrid juba laupäeval korda. Pühapäeva hommikul enne kirikusse minekut võttis isa kapist palveraamatu ja luges laualiste jaoks määratud ettevalmistava palve. Enne armulauale minekut ei söödud. Kui vanaema elas, sõitis ka tema lauakirikusse. Vanaemale seoti sel puhul valge pearätt teise rätiku alla, ema aga pani tanu pähe.

Tsaariaegses koolis peeti igal hommikul hommikupalvus. Kõlas kelluke ja mõlemad koolmeistrid tulid klassituppa. «Vana» istus oreli ette ja «noor» asus puldi juurde. Sõnad öeldi ette ja oreli saatel kõlas palvelaul. Seejärel algasid tunnid. Esimene tund oli usuõpetus. Ühel päeval oli katekismus, mida õpetas «vana», teisel päeval piiblilugu. Kolme aastaga tuli sada kirikulaulu selgeks saada, kuid õpiti ka palju ilmalikke laule.

Suursündmus oli kirikuõpetaja tulek kooli, see anti ette teada. Koolikatsumine algas palvusega. Järgnes eesti keele tund – lapsed lugesid ja kirjutasid etteütluse. Kõige tähtsam oli usuõpetus, selles küsiti katekismust. Katse tulemused anti kogudusele kirikus teada.

Otsusekindel jumalasulane

Pärnu Eliisabeti koguduse sakslasest õpetaja Johannes Hasselblatt tahtis üksinda kogudust teenida ja juhtida. Tal olid olnud mitu abiõpetajat, kuid need ei püsinud tema juures. Nende hulgas olid olnud eestlastest gümnaasiumi usuõpetajad Johan Kõpp ja Eduard Tennmann. Mõnda noort kandidaati oli kogudus eriti pooldanud, kuid needki olid varsti ära läinud.

Arumäest ta jagu ei saanud ning temast sai 1925. aastal esimene eesti pihtkonna eestlasest õpetaja Pärnu Eliisabeti koguduses. Johannes Hasselblatt oli Pärnus ametis juba 1890. aastast saadik. Linnaõpetaja valimine toimus tol ajal linnamagistraadis ja muidugi ei võinud eestlasel Villem Reimanil, kes siis samuti Pärnusse kandideeris, olla lootustki valitud saada.

Maakoguduste õpetajad said tsaari ajal palka natuuras (nn regulatiivi), seevastu linnakoguduste õpetajad elasid peamiselt ametitalituste maksudest (nn aktsidentsist). Kui võtta arvesse, et Pärnu koguduses oli aastas umbes kolmsada leerilast, üle saja laulatuse ja ligi paarsada matusetalitust, peale selle armulauarahad ja muud sissetulekud, siis oli Pärnu koguduse õpetajakoht sissetuleku suhtes üks paremaid.

Kuid Hasselbaltt ütles sageli: «Ma olen siin 35 aastat teeninud ilma palgata.» Kui Arumäe teda korrigeeris, siis andis ta ikka järele ning möönis, et on päris hästi elanud. Arumäe uuenduseks kirikus oli kotikorjanduse kaotamine, tema meelest oli see täiesti aegunud.

Ohtralt tööd

Vaimulikul oli tol ajal Pärnus tööd rohkesti: igal pühapäeval jumalateenistus kas oma kirikus, Surjus või Uulus, lisaks neile praostina (Arumäe oli tollal noorim praost) teenistused praostkonna teistes kogudustes. Nädalas pidas õpetaja kaks piiblitundi täiskasvanuile: Ülejõe palvemajas ja leeritoas, lisaks noorte piiblitunni ja lastejumalateenistuse grupijuhtide ettevalmistustunni ning andeka muusikuna juhatas kahe suure koori ja ühe väikese koori harjutust.

Kui naised tegid kogudusemajas käsitööd, tuli ka sinna vaatama minna. Peale selle ametitalitused. Juba leerikursuseid oli aastas neli. Arumäe töötas ka koolis. Sageli tuli sõita Tallinna, sest ta oli mitme komisjoni liige. Ja kui ta siis vanas eas oli Usuteaduse Instituudi õppejõuks ja kuulis noorte halisemist, et neil ei ole aega, siis oli tal põhjust imestada. Tema suutis mitme töö kõrvalt magistritöögagi hakkama saada.

Arumäe oli valitud lauluraamatu komisjoni, mis valmistas ette Vaimulike laulude teist trükki (esimene trükk oli ilmunud 1923). Komisjoni juhatajaks oli gümnaasiumidirektor Leopold Raudkepp, aruandjaks õpetaja Anton Eilart.

«Mõlemad kirjutasid ka ise laule, kuid Jumala armust luuletajaiks neid siiski pidada ei saanud. Meie kirikuõpetajate tolleaegsest perest oskasid laulutekste kirjutada vaid Aksel Kallas ja Hugo Wühner. Üheks komisjoniliikmeks oli prof Ed. Tennmann. Olime kahekesi erapooletud arvustajad, kuid noored värsisepad, eriti just Saksen ja Pärno olid selles suhtes väga hellad.

Kui me Tennmanniga vahel mõne kriitilise sõna julgesime lausuda, läksid noored luuletajad kohe põlema. Mul oli selleks puhuks alati kaasas pakike murdšokolaadi ja kui mõni luuletajatest õige särisema hakkas, pakkusin talle natuke magusat.»

Kõvast puust

August Arumäe ise oli kõvast puust. Näiteks lükati ühel aastal tema nõudmisel palvepäevale sattunud Jaan Jaago maadlusmatš edasi. Teine juhus oli seotud Pärnu politseiga. Nendel oli tavaks korraldada surnutepüha eelõhtul politseiball «Kindlus».

Praost oli politseimeestele seletanud, et see päev ei ole balliks sobiv: järgmisel päeval on surnute mälestuspüha, mil tuhanded inimesed meenutavad oma lahkunud omakseid, ja ka politseiperes ei puudu need, kelle lähedased puhkavad mõnel kalmistul viimast und. Kuid see ei aidanud.

Siis kirjutas ta vastava märgukirja riigivanemale ja sellel oli tagajärg. Suurtel kirikupühadel (näiteks palvepäeval, Suurel Reedel, surnutepühal) ning nende eelõhtutel keelati avalikud lõbustused.

Praostkonna aruandes oli tollal punkt, kus nõuti seisukoha võtmist aasta jooksul ilmunud kirjanduse kohta. Seoses 400 aasta möödumisega esimese eestikeelse raamatu trükkimisest oli 1935. aasta kuulutatud raamatuaastaks. Mait Metsanurga ajalooline romaan Ümera jõel premeeriti riigivanema auhinnaga. Sellest romaanist leidis praost Arumäe inetuid ja haavavaid ütlusi ristiusu kohta.

Ta rääkis piiskop Rahamäega ning soovitas tal minna riigivanema juurde ja avaldada kiriku nimel protesti. Piiskop ei julgenud. Arumäe kritiseeris romaani sinodil ja kirjasaatja nõudel andis Päevalehele oma seisukoha ka kirjalikult. Ta teadis, et ta avalik väljaastumine tekitab tormi, ja nii see ka läks.

Metsanurk õiendas ise, aga see ei olnudki kõige vihasem. Teised olid palju suuremad haukujad – Vabas Maas oli üks joonealune, kus teda võrreldi julma inkvisiitoriga, kes kirjanikule uneski rahu ei anna.

Negatiivne pilt kirikuõpetajast

Arumäe meenutab, et eestiaegsete kirjanike sümpaatiad olid punaste poolt. Need, kes töötavad «põranda all», on ideaalsed kujud, neid kujutatakse erilise armastuse ja soojusega. Neile pühendatakse jäljetud hauad ja lastakse puhuda punasel tuulel ning nende kohal hõljuvad valged pilved… Tuleb lihtsalt imestada, millise armastuse ja virtuooslikkusega kirjeldab August Jakobson elu musti külgi. Nagu ei oleks selles vaeste patuste alevis midagi muud peale inetuse, lõtvuse, lodevuse ja liiderlikkuse.

Arumäe ei leidnud eestiaegsest eesti kirjandusest ühtegi peategelast ega elulist kuju, kellele ristiusk oleks tõeliseks jõuks ja kes lapseliku usaldusega ennast oleks andnud Jumala kätesse. Helene Ranna Ilmat on püütud kujutada uskliku inimesena, ja see on kõik. «Huvitav on jälgida uuema aja kirjanduse suhtumist kirikuõpetajaisse. Ütlen üldiselt: kirikuõpetajast antakse kirjanduses täiesti väär ja negatiivne pilt. Erandi moodustavad A. Mälgu Surnud majade kaks Põhjasõja-aegset kirikuõpetajat, kes minu arvates vastavad tolleaegsele hingekarjasele. Muidu aga kujutatakse kirikuõpetajaid sakslastena ja juba selle tõttu meie rahva vastastena. Kirikuõpetajad on joodikud ja vaatavad hea meelega võõraste naiste poole. Kas meil ei ole siis teistsuguseid kirikuõpetajaid? Rudolf Kallas, Jakob Hurt, Villem Reiman…»

Igal juhul üks, kes oli teistsugune kui kirjanike väljamõeldud tegelased, oli August Arumäe. Kui uus võim tuli, oli tema esimesi, kes 14. juulil 1941 kõrvaldati. Ent ta oli võitleja, kes tuli ka Siberist tagasi püstipäi. Tegi lootusetu põgenemiskatse ja sai selle eest uue karistuse. Oli vangilaagris 14 aastat: kaks aastat üldtöödel, kaks aastat haiglas, ligi kümme aastat töötas meditsiini alal, lisaks kolm aastat spetsasumisel. Kui enamik represseerituid lihtsalt amnesteeriti, siis tema saavutas pärast 28 avalduse saatmist 1958. aastal täieliku rehabiliteerimise.

Ajalooraamatud üldistavad, keskenduvad poliitilistele sündmustele, aga memuaarid annavad edasi kunagise, meie jaoks nägemata ja kogemata aja elu-olu ja tundetoonid.

Toomas Paul