Pole ruumi

Nii öeldakse neil päevil kõikjal seal, kust loodad leida kodust soojust, headust, mis muudab hämarad õhtud valgemaks. Aeg on selline – lihtsalt ei ole ruumi. Uksed tõmmatakse kinni, riivid ja lukud sulguvad. Kes sees, see sees, ja kes väljas, see vaadaku ise, kuidas seal hakkama saab. Ega mina siis kogu maailma soojaks kütta suuda. Ega mina iga teekäijat või sisse lasta. Inimene ei saa igaüht usaldada, kes tuleb ei tea kust ja mõtleb teha ei tea mida.

Jälle keegi koputab! Võiks olla veidigi viisakust – nii hilja õhtul võõra ukse taga rikkuda seesolijate rahu. Koputab seal uksele ja südametunnistusele – ja järele ka ei jäta – nii valjusti, nagu tuleks teatama, et kogu linn on leekides.

Avan ukse ja seal ta seisab – see mees õnnetu ja äreva näoga, habemest tilkumas maha taevast langenud vihma. «Kas saaks öömaja? Mu naine on kohe sünnitamas!» Seega kaks vihmast tilkuvat teekäijat ja kohe sündiv laps – kõik kolm täiesti võõrad. Oi, palun mitte! Jumal, miks mina? Miks minul ei võiks olla veidi rahu ja rõõmu? Miks pean mina avama ukse hädale ja viletsusele? Miks pean mina taas tundma süütunnet, kui teen südame kõvaks ja ukse nende kolme ees sulgen? Ega ma mingi ämmaemand ei ole. Jah, vaata, seal tänava lõpus on üks väikene maja. Sealt leiad pere, kes võiks sind ja su naist aidata.

Sain ukse riivi ja lukku. Sain südame maha rahustada. Mu kodu on jälle vaid omade päralt ja see, et see teekäija kõneles mingi ingli kummalisest kuulutusest, ununeb pea. Imelikud inimesed, kes selliseid asju usuvad! Sa vaata mu kodu – nii väike ja asju nii täis. Kuhu oleks olnud mul ruumi veel kedagi võtta. Ühe ehk kuidagi veel, aga kolm! Sina ju saad minust aru?

Armas lugeja, midagi sellist võis kord toimuda ühes Petlemma kodus. Usun, et midagi sarnast sünnib nendegi jõulude ajal paljudes Eestimaa kodudes. Lihtsalt ei ole ruumi. Pole ruumi ei kodus ega paljudes südametes.

Kuid ometi paneb jõuluaeg maailmas miljonid liikvele. Vaatan paljude koolide kaupa kirikusse oma kooli jõuluteenistustele tulevaid tuhandeid õpilasi ja sadu õpetajaid, tuhandeid inimesi jõulukontsertidel ja jõuluteenistustel ning mõistan, et veel pole kadunud kõik. Veel on lootust. On aeg anda parim, mis meil on anda, nii et need, kes tulevad, võiksid minna kauni sädemega südames.

Olen mõelnud, millised on olnud need välised mõjutajad, mis on minust teinud kirikuõpetaja. Neid on palju, aga neist kaks esimest on ääretult olulised. Esiteks minu usklik, armastust pilgeni täis vanaema, kes mulle kord ühe õhtupalve õpetas. Teiseks üks püha jõuluõhtu jumalateenistus Kuressaare kirikus. Vaid kaks asja on mul sellest eredalt meeles: suur jõulukuusk ja õpetaja õnnistamas rahvas. Mäletan, et soovisin siis saada kirikuõpetajaks.

See, kuidas võtame vastu kõik need, kes selles jõuluajas tulevad kirikusse, on lõpmata oluline. Jutlus, mis puudutab hingekeeli, headus, mis paistab meist välja, puhas ja kaunilt ehitud kirik, hästi selgeks õpitud ja kogu südamest lauldud koorilaulud, rõõmuga ja suure veendumusega loetud jõuluevangeelium, kaunis orelimäng – see kõik võib teha imet.

Piisab ka väikestest ja lihtsatest asjadest. Mõnes kirikus on kuusel pühapäevakooli või kohaliku kooli või lasteaia laste tehtud inglid. Jõuluteenistusel on mõne lapse käsi sirutatud kuuse poole ja ta sosistab säravail silmil oma kõrval olevale suurele: «Vaata, minu ingel!»

Meilt ei oodata võimatut. Meilt oodatakse armastust – armastust kõigi nende vastu, kes tulevad. Palugem seda Temalt, kes on armastus. Mõtlen tänuga oma vanaemale, kelle armastus tegi minuga imet ja kelle õpetatud õhtupalve aitas mind ühel väga raskel hetkel tagasi ellu.

On lõpmata oluline, et me selles jõuluajas lastele ja noortele kingitusi tehes ei unustaks kõige olulisemat – võtta nad käekõrvale ja minna koos nendega Petlemma ja otsida üles see paik, kus on inglid ja karjased, üks mees, kelle habemest tilgub taevast langenud vihma, ja naine, kes rõõmustab lapse sünni üle.

Soovin teile kõigile ühe šoti õnnistussooviga: Olgu inglite rõõm, karjuste agarus, tarkade visadus, Maarja ja Joosepi kuulekus ning Kristus-lapse rahu teiega ja teie armsatega!

, Laste- ja Noorsootöö Ühenduse juhatuse esimees