Puhkamisest ja paastumisest

Olen paljusid pensionile jäänud inimesi kuulnud kurtvat, kuidas nad on lootnud, et töökohustuse lõppedes jääb neil aega puhkamiseks ja elu nautimiseks, kuid pensionipõlve kätte jõudes avastasid, et kiirus ei kadunud kuhugi. Varasema ajaga võrreldes on neil siis veelgi rohkem asju ajada ning puhata pole üldse aega. Tavaliselt ei oska inimesed seda olukorda seletada. Nad lihtsalt imestavad, kuidas nüüd aeg veel kiiremini käest kaob kui siis, mil kohustusi oli märksa rohkem.

Olen vahel arvanud, et küllap tunnevad pensionärid ajanappust seetõttu, et mida vanemaks nad saavad, seda rohkem aega kulub kõigi asjadega hakkama saamiseks. Olen mõelnud ka, et tööl käies on neil kindlasti tulnud paljust loobuda ning ajaks, kui kõik kohustused lõppenud, on edasi lükatud asju ja täitmata soove kogunenud nii palju, et päeva tundidest ja aasta päevadest ei jätku kõige kavatsetu kordasaatmiseks. «Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli» (Ii 14:1).
Olin äsja paar nädalat puhkusel ja jõudsin sel ajal enda jaoks väga olulisele äratundmisele, mis ka siin kirjeldatud olukorda paremini mõista aitab. Taipasin, et ka puhkamist on vaja õppida ja harjutada. Mõistsin seda, kui tundsin ennast esimesel puhkusenädalal nagu võõrutusravil viibiv sõltuvushaige. Tean, et korralikult puhkamiseks on vaja kodustest paikadest ja tuttavatest inimestest kaugele minna. Esimestel päevadel ei suutnud ma aga ikkagi eemale hoida arvutist ja e-postist. Telefoniga oli lugu lihtsam – kallis kõneminuti hind oli küllalt hea põhjus telefoni väljalülitamiseks.
Kolmandal puhkusepäeval suutsin siiski südame kõvaks teha ning ka küberruumi kaudu kulgevad suhtluskanalid kinni panna. Seegi ei aidanud veel töömõtteid täielikult peast välja saada. Harjumatu oli lihtsalt niisama olla, midagi tegemata. Tekkisid kerged süümepiinad ja ebamugav tühjusetunne. Kui needki olin viimaks suutnud endast tõrjuda, hakkasin koduseid töid öösiti unes nägema… Õnneks võin siiski öelda, et puhkus täitis talle seatud eesmärgi. Teisel nädalal suutsin juba kiirustamata kõndida, toidu maitset nautida, rahulikult magada ja lihtsalt olla.
Kõik kodused hooled ning askeldused tundusid olevat kusagil kaugel, ootamas rahulikult päeva, mil nende juurde tagasi pöördun. Et aga järgmiseks puhkuseks aegsasti ja paremini valmis olla, otsustasin järjekindlalt edaspidi iga päev mõne tunni ja iga nädal vähemalt ühe päeva võtta selleks, mida pühakiri nimetab hingamispäeva pidamiseks. Minu jaoks tähendab see olemist ilma sihipärase ja eesmärgistatud tegevuseta. Olen tundnud, et ühe tegevusega teisest puhkamiseks ei piisa. On vaja vahel ka lihtsalt olla, midagi kavatsemata ning kuhugi tõttamata.
Neil päevil mõtleme Martale ja Maarjale, kes võõrustasid oma kodus Jeesust enne tema Jeruusalemma minekut. Marta toimetas majas ja Maarja istus oma armsa õpetaja juures. Kui Marta oma õega pahandas, et see teda köögis ei aita, ütles Jeesus, et Maarja on valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära. Ka meil on vaja päevast päeva teha seda, millega Marta tegeles. Veelgi enam aga on vaja võtta aega, et Maarja kombel muretult ja rahulikul Jeesuse juures olla. Elu tuhande tarviliku pisiasjaga ametis olles ei või jätta unarusse kogu oma elu mõtte üle arutlemist ja kuulamist, mida Jumalal meile kõige selle kohta öelda on.
Siit leidsin ma puhkamise seose paastumisega. Nii üks kui teine aitavad meil taibata paremini, kes me oleme ja milleks me elame. Paastumine ei ole eesmärk iseeneses, inimene ei ole hingamispäeva jaoks. Inimese Poeg on hingamispäeva isand. Tema kuulmiseks ning nägemiseks, paremaks mõistmiseks ja seeläbi ka iseendast paremini aru saamiseks on kasu nii paastumisest kui puhkamisest.
Kuulsin hiljuti ühest uurimusest unepuuduse ja ülekaalulisuse kohta. Inimeste magamis- ja toitumisharjumusi jälgides selgus, et need, kes ei maga piisavalt, söövad ennast palju sagedamini ülipaksuks. Puhkamisest saamata jäänud rahulolu korvatakse söömisest tekkiva heaolutundega. Loodus ei salli tühja kohta. Siin ilmneb paastu ja puhkuse seos: unepuudus tekitab söögiisu ja, vastupidi, küllalt puhanuna vajame vähem toitu. Ilmselt on igivanadel paastukommetel seegi mõte, et juhatada meid puhkamisele enam aega pühendama. Nii nagu süüa on vaja iga päev mitu korda, tuleb ka puhata korrapäraselt ja järjekindlalt. Muidu võib juhtuda, et kaotame oskuse ja võime puhata ka siis, kui selleks meile aeg antakse. Koos selle võimega kaob aga ka arusaamine endast ja oma elust, kaob side elu Issandaga.
Lõpetan selle loo lauliku sõnadega: «Ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga. Nii see on: Issand annab oma armsatele unes!» (Ps 127:2).

 

Heino Nurk,
õpetaja