Religioosne maastik nagu sügisene looduspilt

27. jaanuaril pidas Eesti Usuõpetajate Liit (EUL) aastakokkutulekut ning selle raames konverentsi, kus oli kõneks Eesti religioosne maastik ning religiooniloo koht selles.

Kui liidu esinaine Tähti Karro oli konverentsi avanud ning tervitused edasi andnud, asus kateedrisse Ringo Ringvee siseministeeriumi usuasjade osakonnast, et võtta luubi alla Eesti religioosne situatsioon.

Kõneleja hinnangul on see võrreldav visuaalse pildiga varasügisesest maastikust, kus puud on rüütatud kirjude lehtedega, on vaikne ja rahulik: «Religioosse maastiku pilt on kirju ja kirev, ent olukord on stabiilne.»

Rahvaloendus näitab usulist kuuluvust

Ringvee ettekanne analüüsis Eesti religioosset olukorda viimaste aastakümnete lõikes, kasutades allikatena 2000. aasta rahvaloendust, kohtute registrit, Eestis läbiviidud religioonitemaatikat puudutavaid uuringuid ning erinevate religioossete ühenduste regulaarseid arvaruandeid, kusjuures lektori hinnangul annab parima ülevaate Eesti elanike usulistest veendumustest ning usurühmitustesse kuulumisest just viimane üleriigiline rahvaloendus.

Ta tõi selles seoses välja huvitava nüansi, nimelt on rahvahääletuse tulemusi oma liikmeskonna arvu määratlemisel aluseks võtnud mitu usulist organisatsiooni. Näiteks roomakatoliku kirik Eestis, kes 2002. a andis oma liikmete arvuks 4000; 2003. a aruandes näitas aktiivsete liikmete arvuks 3500, märkides juurde rahvaloenduse tulemusel kogu liikmeskonna arvuks 5745 ning sealt alates ongi liikmeskonna aluseks võtnud rahvaloenduse tulemuse.

Rahvaloendus näitas, et 30% üle 15 aasta vanustest elanikest määratleb ennast mõne usulise ühenduse järgijaks. Suurima rühma moodustavad kristlased, kelle seas esikohal on luterliku traditsiooni järgijad, teisel kohal õigeusklikud ning siis baptistid.

Liikmeskond vananeb ja väheneb

Luterlust seostatakse enim rahvustundega, levimas on isegi väärarusaam, et EELK näol on tegemist riigiusuga. «See tuleneb eelkõige sellest, et rahvuslik moment on EELKs kahtlemata tänaseni olemas. 96% end luterlaseks nimetanust on eestlased.

Niihästi kiriku suuruse kui olemasoleva infrastruktuuri poolest, aga ka oma kinnisvara tõttu on evangeelne luterlik kirik olnud olulisemaks partneriks riigile usuliste ühenduste seas,» selgitas Ringvee. Seoses EELKga tõi ta aga esile ka viimase aja tendentsi: kiriku liikmeskond vananeb ja väheneb ning ei ole prognoositav, mis saab edasi.

Suuruselt teisel kohal oleva konfessiooni, õigeusklike puhul märkis esineja oluliseks fakti, et selle traditsiooni järgijad jagunevad kahte kirikusse (Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik), kelle omavahelised suhted on jahedad.

Roomakatoliku kiriku rolli ei ole Ringvee sõnul lihtne üheselt mõõta: nii ajalooliselt kui ka tänases ühiskondlikus kontekstis on kirik ühendanud välismaalasi; teisalt on see alates 1970ndatest oma koha võitnud Eesti kultuurielus, kuna liikmeskonnas on mainekaid kultuuritegelasi. Täna tegutseb Eestis viis nunna- ja kaks mungaordut.

Katoliiklusega sama paralleeli kasutas Ringvee ka budismist kõneldes: mitme tuntud ühiskonnategelase järgi on liikumine populaarne, näiteks on budoloog Linnart Mäll tõstnud teema paljudele huviorbiiti.

Vabakirikute lipulaevaks on (ja seda juba 1930ndatest) baptistid, kes oma liikmeskonna arvu poolest on väga stabiilne (aktiivseid täiskasvanuid umbes 5000). Baptiste iseloomustab sotsiaalne tundlikkus, nimelt on kirik korduvalt avanud oma seisukohti avalikkuse ees üldühiskondlikes valuküsimustes.

Mittekristlikest uskudest käsitles ettekanne islami, budismi, india sugemetega liikumisi ning taara- ja maausuliste maavallakoja tegevust. Viimane on jäänud silma tugeva kriitikaga, mida on tehtud riigi religioonipoliitika kohta.

Kimpus nõukaaegse tondiga

Dr Lea Altnurme Tartu ülikooli usuteaduskonnast vaagis, kuidas eesti inimene usuasjadest mõtleb. Ta tõi välja kolm kategooriat: mitteusklikud, usklikud ja ebalevad. Esimeste alla kuulub palju intelligente, kes oskavad ja julgevad oma mõtteid esitleda, pälvides avalikkuse tähelepanu.

Altnurme tõi esile huvitava seiga, et kuigi eestlaste seas on märkimisväärselt religioosset loomingut viljelevaid kunstnikke (Jüri Arrak, Arvo Pärt, Jaan Tätte jt), ei eksponeerita nende teoseid tihti kui religioosseid. Olulise mõjutegurina, miks on Eestis mitteusklike osatähtsus suur, nimetas esineja möödunud nõukogude perioodi taaka, kui ametlik ideoloogia oli ateistlik.

Viimasest ajast juurdus ka muide suuresti tänaseni elav müüt, kus uskliku sünonüümiks on ullike või usufanaatik. «Toonased hoiakud ja mõtteskeemid on küllaltki levinud ka täna,» märkis Altnurme nentides samas, et meedia taastoodab oluliselt seda, kuna religioonist on enamasti juttu vaid negatiivsete või skandaalsete juhtumitega seoses.

Lea Altnurme paiskas auditooriumi retoorilise küsimuse, kuidas võiks religiooniõpetus kaasa aidata negatiivsete stereotüüpide ja eelarvamuste vabastamisele. Ta märkis, et parimaks argumendiks religiooniõpetuse kaitseks siiani, mis on mõjunud ka intelligentidele, on: õpetust on kooli vaja, et tunda oma kultuurilugu ja suhelda teistesse kultuuridesse kuulujatega.

Eelistades ebamäärast religioosset staatust

«Erinevate küsitluste alusel võib nende eestlaste arvuks, kes ennast määratlevad ühel või teisel viisil religioosseteks (mitte ainult kristlasteks), olla veerand eestlaskonnast,» ütles Altnurme. Suurima rühma moodustavad luterlased, kelle keskel on mõjusamalt esindatud 60aastased ja vanemad, kelle usuliste veendumuste kujunemine jääb veel esimese vabariigi aega.

«Nemad on kindlad, et religioon tagab ühiskonna moraali; nad pooldavad koolides kohustuslikku usuõpetust, mis aitaks kasvatada riigile moraalseid kodanikke,» tutvustas esineja luteri kiriku raudvara.

«Eestlased eelistavad ennast pigem määratleda ebamääraselt religioosseteks,» nentis ta.

Uue müüdina, mis nooremate seas väga jõudsalt levinud, nimetas Altnurme filosoofiat, mille aluseks on evolutsionism. Müüdis on tähtsal kohal «mina», lisatud on reinkarnatsiooni idee.

«Kui vanem põlvkond kujutas oma elu võitlusena, ülimaks püüdluseks oli jõuda lunastuseni, siis nooremate eesmärgiks on jõuda läbi arengu omaenda jõul uude etappi. Kaob ära müüdi võime mõtestada kannatust ja surma. Tühjale kohale tulevad reinkarnatsiooni ja karma ideed,» kinnitas Lea Altnurme.

Riigikogulasest Peeteli koguduse õp Avo Üprus alustas oma sõnavõttu tunnistusega, et on kristlane ning ei pea õigeks oma religioosset orientatsiooni ühegi auditooriumi ees vaka alla jätta. «Me ei ole stepirahvas või põgenev rahvas, vaid arenev rahvas,» kinnitas ta, refereerides järgnevalt eesti meedias ilmunud religiooni temaatikat, kitsamalt kooli religiooniõpetust käsitlevaid artikleid.

Liina Raudvassar