Ristikandev Jeesus Iisaku kiriku kantslil

Mõni pilt või kuju teiste sarnaste kõrval puudutab meid tugevasti või jääb eriliselt mällu, ilma et me sageli täpselt teaksimegi, miks. Pole tähtis, kas tegu on nimeka meistri üldtunnustatud šedöövriga või tundmatu autori taiesega. Mäletan selliselt ammust kohtumist ristikandva Jeesusega Iisaku kiriku kantslil.
Postkaardilt kantslipildiks
See kirik, mis täna seisab Iisakul, imekaunis paigas idapoolsel Virumaal, ehitati valmis aastaks 1894. Samast ajast pärineb muu sisustuse hulgas kujunduselt veidi neobütsantslike joontega kantsel. Kantsli külgedel on kuus portreelist õlimaali. Maalid on kantslist palju uuemad – tekst annetusplaadil ütleb, et kantslimaalid annetas oma kirikule Mäetaguse Metsküla 24. detsembril 1957.
Maalide autoriks on kunstiandeline piiskopilesk Lola-Melanie Kukk-Rahamägi, Iisaku kauaaegse ja väga armastatud kirikuõpetaja Voldemar Kuljuse õde, kes noorpõlves Ants Laikmaa ateljeestuudios maalimist oli õppinud. Aastaarv 1957 teeb maalide sünniaja väga erandlikuks – aeg polnud kirikukunstile soodne.
Alles äsja oli 1941. aastal perega Venemaale küüditatud proua Kukk-Rahamägi naasnud kodumaale (mõni aasta hiljem lahkub ta alatiseks õe ja poja juurde Ameerikasse). Kantslimaalide sünnilugu ellu äratada ei ole kahjuks enam võimalik, kuna asjaosalised on igavikuteel. Siiski tean, et õpetaja Kuljuse värvilised postkaardid Oberhammergau kannatusmängudest aastal 1922 (selles Baieri linnas Lõuna-Saksamaal pidavat etendatama Kristuse kannatuslugu veel tänapäevalgi) said kujutuste inspireerijaiks.
Inimlik mitmepalgelisus
Millised need postkaardid täpselt olid ja millest lähtus tüübistiku valik, me ei tea ega saa võibolla kunagi teadma. Ja kas omabki tähtsust teadmine, et dünaamilises poosis hall habemik, kes peaks kujutama püha Peetrust, on maalitud Oberhammergau toonase linnapea järgi? Tõepoolest, apostli kirglikust žestist kantslimaalil võime välja lugeda sügavat kahetsust oma usunõtruse üle, aga ka tulist reaktsiooni, mida üks Issanda ära tundnud keevaline natuur ei suuda enesesse peita.
Teadmatuses tööde tegelikust tagapõhjast olen portreedel arvanud nägevat nelja evangelisti, ega ole juhatuseta mõistnud ära tunda Iskarioti Juudast reetlikkust sümboliseerivasse kollasesse rüüsse maalitud mehes.
Kui need ei ole Sõna tõeks elama kutsuvad evangelistid, siis mida võisid kunstnik ja õpetaja Kuljusest tellija silmas pidada tegelaskujude valikul kantslile? Kas tahavad Jeesus kahel maalil ja teised neli karakterportreed meile rääkida Jumala Tallest Kristusest ja tema kogudusest kogu inimlikus mitmepalgelisuses?
Kolgata teel käija
Ehk peegeldavad neli meest korpusetahvlitel igaüks omal moel patuse inimese kõhklusi ja otsinguid, usaldust ja usaldamatust, tõeteed ja valeotsuseid, truudust ja reeturlikkust Jumala palge ees? See võib nii olla.
Aga kahtluseta on keskmeks nendesamade patuste eest elu andev Kristus, keda kunstnik kujutab valuliku emotsionaalsusega kantsli kogudusepoolsel küljel. Vasakpoolsel maalil on halliseguste juuste ja vintsutatud olekuga mees valkjas hõlstis pilgu palves taeva poole tõstnud. Sellesse kujusse oleks kui maalitud palve Ketsemanis – Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära, aga ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine! – ja püha õhtusöömaaja, osaduskinnituse seadmine Jumala Talle ohvriveres ühtaegu.
Parempoolselt maalilt vaatab sama valude mees mulle tungivalt silma. Nüüd kannab ta okaskrooni ja õlal oma rasket risti.
Kui tavapäraselt on kantslimaalidel või -kujudel Salvator Mundi, ülendatud Issand (mõelgem näiteks nikerdustega barokk-kantslitele), siis siin kohtume Kolgata teed käijaga.
Jeesusega, Jumala Tallega, kes nüüdsama viibki minu süü üles ristipuule ja oma ihu surma minu pärast. «Tema, kes ei teinud pattu ega kelle suust ei leitud pettust, kes ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, ei ähvardanud, kui ta kannatas, vaid jättis kõik selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti» (1Pt 2:21–23). Tema jättis meile eeskuju, Tema suri selleks, et meie ära sureksime jumalakartmatusele.
Seepärast hoomasingi Iisaku kantslile maalitud ristikandja esmapilgu all Kolgata-sündmuse tõelisust väga lähedalt, vahetu kokkupuutena, ja ammusel Suurel Reedel toimunu sai korraga sündmuseks sissepoole mind.
Sirje Simson
Autor tänab südamest Iisaku koguduse organisti Judith Kulveret (Voldemar Kuljuse õde) abi eest selle loo sündimisel.