Tallinnaga käis tutvumas bussitäis
misjonisõpru Lahtist, misjonipoe vabatahtlikud. Lahti koguduste misjonisekretärid
on korraldanud ustavatele misjonitoetajatele puhkuse- ja tänureisi igal
kevadel, tänavu esmakordselt Soomest kaugemale.

Tunnikese veetsid külalised Rootsi-Mihkli
kirikus, kus suuremas osas soliidses eas huvilistele tutvustas EELK olukorda ja
misjonit Misjonikeskuse peasekretär Kirsti Malmi. Tallinna Soome kogudusest
rääkis õpetaja Hannele Repo.

Arenguriikide kaupa

Eila Nurminen, üks misjonipoe asutajaid,
ning misjonisekretärid Raija Heikkurinen Salpausselkä kogudusest ning Teija
Kuuppo Laune kogudusest tutvustavad poemisjonit lehelugejailegi.

Kuidas poepidamine alguse sai?

Soomes hakkas misjonikaupluste idee levima
1970ndate lõpul. Üks esimesi poode asus Tamperes. Lahti misjonisõpradel, kes
olid harjunud käsitööringis kogunema ja misjoni heaks müügipäevi korraldama,
tuli mõte avada pood. Käisime Tamperes asjaga tutvumas ja Lahden Missiokauppa
avas 1985. aastal uksed. Meil hakati lisaks käsitöödele müüma ka
arenguriikidest toodud kaupa.

Mis teeb teie olemasolu võimalikuks?

See, et on olemas käsitööringid ja
üksiktegijad, kes annetavad oma töid müügiks. Need on vabatahtlikud, kellest
osa käib ka poes müümas. Müüjaid on umbes 60, neist pooled aktiivsed. Ise saab
valida, kas käia näiteks kord kuus või kord nädalas. Käsitöömeistreid on 70–80.
Poeperenaine on ainus palgaline töötaja. Pood on lahti aasta läbi esmaspäevast
reedeni. Tähtpäevadel korraldame laiendatud müüke ja müüme eritooteid.

Sokimisjon

Mida ostetakse?

Kõige menukamad on läbi aastate olnud
villased sokid ja käpikud. Soome välismisjon on toetunud just nendele, on
olemas nimetuski: villasukkalähetys, sokimisjon.

Umbes 30 aastat tagasi, kui Soomes hakati
välismisjonit laiemalt tutvustama, ei tulnud veel kõne alla selle jaoks
lihtsalt raha kogumine. Misjonisõbrad olid ettevõtlikud, moodustasid käsitööringe,
mille toodete müügist saadud summad läksid misjoni heaks. Sokimisjon toimib
praeguseni. Üks meie evangelist viib sokke Venemaale vangidele. Poe sokimüügi
raha läheb misjonitöö heaks erinevate misjoniorganisatsioonide kaudu. Meil on
mitmesugust käsitööd: padjapüüre, ilupatju, põllesid, kaarte… Fantaasiat peab
kasutama. Tähtis on, et kõik oleks kvaliteetne. Müüme ka õiglase kaubanduse
(Fair Trade) tooteid.

Kes on ostjad?

Ostjad on tavalised soomlased. On inimesi,
kes käivad teadlikult meie poes, et toetada misjonit. Vanemad inimesed jäävad
pikemaltki juttu puhuma, siin on omamoodi hingamispaik. Poe juures on
parkimisplats. Juhtub, et inimene pargib auto, märkab silti ja tuleb uudistama.
Siis saab ka rääkida, mida misjonitöö üldse endast kujutab.

Jumal mitmekordistab

Kuidas poel läheb?

Algusaastad olid väga edukad. Siis olid
mitmed arengumaade tooted juhuslikult ka moes. Noored ostsid näiteks väga palju
Ladina-Ameerikast pärit kapuutsiga keepe. Aafrikast toodi eksootilisi loomi.
Tänapäeval on konkurents tihedam, on teisigi poode, kes toovad sisse asju, mida
varem sai ainult meilt. Ka pole paljud populaarsed tooted enam nii
kättesaadavad.

Soomes on suhtumine tänapäeval karmim kui
poe algusaastatel, misjon pole moes. Peame oma tegevust kogu aeg nähtaval hoidma,
oma põhimõtteid lahti rääkima, end kaitsma. Meil on näiteks misjonäre Jaapanis.
Inimestele peab seletama, miks on vaja misjonitööd teha maal, kus elatustase on
nii kõrge. Peab selgitama, et seal on ainult 1% kristlasi. Inimesed ei tea, mis
on misjon, kuidas sellest saab osa võtta, mida üldse tähendab andmine jne.

Annetused misjonile on tagasihoidlikud.
Sellest hoolimata Jumal mitmekordistab selle raha. Lahtis on neli kogudust,
kust misjonäre on igal pool maailmas. Suudame kõiki ka toetada, Jumal õnnistab
meie väikest tööd. Miski pole liiga väike.

Kas noorte seas on näha teie töö jätkajaid?

Noortel pole aega poes olla ega sokke
kududa. Toetajaid tekib, kui keegi noortest läheb kuhugi misjonitööle ja sõbrad
leiavad, et oi kui vahva, me võiksime seda toetada. Nii see algab.

Küsitles

Piret Riim