Sule ja pintsliga pühal maal

Tallinna Jaani kirikus on 10. septembrini võimalik vaadata kunstinäitusel pilte, mis on inspireeritud reisist pühale maale.

Selle aasta märtsikuus käis järjekordne reisiseltskond Arne Hiobi juhatusel pühal maal. Sel retkel valmis eesti nahakunstnikul Pille Kivihallil ja taani arhitektil Erik Nobelil hulk kohapeal tehtud sulejooniseid ja akvarelle. Neist 36 esitavad nad praegusel näitusel Tallinna Jaani kiriku galeriis.
Kumbki kunstnik on valinud mõneti erineva vaatenurga ühe või teise mälestise kujutamisel, kuid üldjoontes on nende väljenduslaad sarnane. Eeldada ju võis, et arhitekti käsi on sellisel suhteliselt kiirel viseeringul kindlam. Ja põhiosas see nii ongi, küll aga pakkusid Erik Nobelile võrdväärset partnerlust mitmed Pille Kivihalli joonistused nagu «Ristija Johannese sünnikirik», «Nutumüür», «Jaffa värav».
Joonistused on eksponeeritud kronoloogiliselt, alates Jeerikost, kust ka tol ammusel ajal jõuti tõotatud maale. Edasi käiakse läbi enamik piibliloo seisukohalt olulisi pühamuid ning lõpetatakse Tel Avivis nii selle vana kui ka uue linna vaadetega.
Vaatajale on tõhusaks abiks Arne Hiobi selgitavad tekstid, mis huviäratavalt tutvustavad neid imelisi kirikuid, sünagooge, kloostreid, piiblilugudega seotud maastikuvaateid.
Mõlemad kunstnikud on püüdnud oma joonistustes olla võimalikult täpsed, seda eeldab ka valitud tehnika – peen sulejoon. Praegusel tehnikaajastul võib ju tekkida küsimus, miks joonistada, kui lihtsam oleks pildistada. Ent üks ei välista teist. Kiiruga tehtud turistifoto jätab pildistaja ja objekti suhte üsnagi pealiskaudseks.
Joonistades aga avaldab kunstnik kujutatavale otsekui austust, on temaga pikemaajalises ja lähedases seoses ning osa sellest pühendunud energiast ja käe tundlikust puudutusest jõuab ka vaatajani. Nii saab temagi osa «sellest taevast ja õhustikust, neist kividest ja hoonetest, mis kiirgavad seletamatut, nähtamatut valgust ja mis toovad südamesse rõõmu ja rahu», nagu on kirjutatud saatetekstis.
Joonistatud reisipäevikut täiendavad Eva Jänese muljeid sünteesivad 13 maali. Siingi on oluliseks tõusnud nähtava ja nähtamatu dilemma sel erilisel maal. Neis maalides on see kauge ja tähendusrikas maa nagu õhus hõljuv kaunis nägemus. Pehmelt kaarduv joon osutub vägagi sobivaks kujundiks edasi andmaks nii maist kui ebamaist, viidates ühtaegu õhkõrnale liblikatiivale ja taevasele saadikule.
Maalidelt «Linnavaated Pühal maal» I ja II leian veelgi väiksemaid ovaalseid kujundeid, mis viivad mõtted kõikjalolevale ja kõikenägevale silmale. Ja samas viitavad need kaarjad vormid otseselt nähtud ehitustele. Valitseb ju nende Iisraelimaa tuntumate ehituste fassaadidel ümarkaar, nagu võisime näha ka joonistustel.
Kunstniku «Surnumere vaated» esindavad selle näituse maisemat poolt. Need õhtused, sumedais toonides maalid sisendavad vaatajasse rahu ja vaikust. Seevastu üks Tabori mäge kujutavatest maalidest mõjub müstiliselt. Näib, nagu tahaks mägi jutustada seal toimunud sündmustest, oma kohalt lahkuda, ehk koguni lendu tõusta, et õigustada oma teist nimetust – Kirgastusmägi.
Kogu näitusele paneb särava punkti Eva Jänese maal «Mõeldes Nutumüürile», kus esiplaanil troonib erkpunane mooniõis kui lunastuse, usu ja lootuse sümbol.
Maire Toom

Pildigalerii: