Südant ja hinge puudutavad suveelamused

Suvi toob nii tavapäraseid toimetusi kui ka erilisi sündmusi. Eesti Kirik küsis kirikurahvalt, mis on nende selle suve kõige toredam elamus/kogemus.

Sõna saavad Haapsalu Jaani koguduse liige Ülla Paras, Saksamaal elav diakon Signe Salumets, peapiiskop Urmas Viilma, Elva koguduse õpetaja Vallo Ehasalu, Viljandi koguduse lastetöötegija Ene Paal ja Pärnu-Jakobi koguduse sekretär-raamatupidaja, kirikuteenija Epp Gellatly.

Ülla Paras, Haapsalu Jaani koguduse liige, Haapsalu linna arenguspetsialist:

Kõige erilisem päev oli kindlasti 9. juuli, mil Kirbla Püha Nikolause kiriku torni vinnati kolm kella.

Minu juured on sügaval Lõuna-Läänemaal, endises Kirbla kihelkonnas.  Minu esivanemad on ma ei tea kui palju põlvi ristitud, laulatatud ja ära saadetud Kirbla kirikust. Kirbla surnuaias olen lapsest peale begooniaid istutanud ja haudadele rehaga triipe tõmmanud. See paik on mulle väga tähtis.

Kirbla kiriku kellade ost oli teemaks juba aastaid tagasi. Kui lugesin, et 9. juulil hakatakse kelli üles tõmbama, siis polnud kahtlustki, et tahan seda sajandi sündmust näha.

Kui lugesin, et 9. juulil hakatakse kelli üles tõmbama, siis polnud kahtlustki, et tahan seda sajandi sündmust näha.

Ema tahtis ka kindlasti tulla ja nii me sõitsimegi Haapsalust kolme põlvkonna esindajatega – mina, minu ema ja minu poeg – kolmapäeva hommikul Kirblasse. See oli periood, mil oli veel külm ja iga päev sadas vihma. Aga 9. juuli oli justkui tellitult soe ilm ja ei sadanud kordagi. Vaatasime protsessi algusest lõpuni ja minu emal oli au hoida kellade ülesvinnamisel tasakaaluköit.

Olen väga tänulik, et väike Kirbla kogudus suutis kellad soetada. Kirikukella helin puudutab alati südant, ka neil, kes kristlased ei ole. Nüüd on väga oluline, et saaks kirikutorni ribidega luugid, et „kerkokell“ üle küla luhale välja kostaks ja helinaga paljusid südameid puudutaks.

Urmas Viilma, EELK peapiiskop:

Hoolimata sellest, et olen olnud alates märtsikuu algusest pooleaastasel sabatipuhkusel, mille sisse jäi ka kolm suvekuud, ei olnud need eelmiste suvedega võrreldes kuigi palju erinevad. Olen kogu oma vaimulikuametis teenimise aja püüdnud suvel leida kuni kuu aega puhkuseks, mil olen tegelenud pisut füüsilise tööga oma kodus ja koduaias ning broneerinud nädala või kaks perega reisimiseks Eestimaal ja kaugemalgi. Nii juhtus üldjoontes ka sel aastal.

Nii jääb peagi lõppevasse suvesse koos perega osalemine hinge puudutaval laulupeol. Sellele järgnes paaripäevane pigem töine ringsõit Põhja-Saksa Kiriku delegatsiooni saatjana koos abikaasa Eglega ida suunas Narvani ja lääne suunas Haapsaluni. Omajagu füüsilist rahmeldamist oli nii mais, juunis kui juulis meie pere maakodus Muhumaal.

Eriliseks tegi selle aasta kevade ja suve aga Portugali palverännutee läbimine Lissabonist Santiago de Compostelasse. Selleks kulus kolmes osas kokku 27 päeva ja 665 kilomeetrit. Tore oli sealjuures veeta nädala jagu päevi ühiselt koos perega Portugalis ja Hispaanias.

Eriti meeleolukaks kujunes jaagupipäev, 25. juuli Santiago de Compostelas, kus palvetasime apostel Jaakobuse haual, osalesime pidulikul jumalateenistusel katedraalis ja elasime kaasa meeleolukale tänavakarnevalile.

Eriliseks tegi selle aasta kevade ja suve Portugali palverännutee läbimine Lissabonist Santiago de Compostelasse.

Erilisi hetki, kohtumisi ja ettevõtmisi oli viimase poole aasta kestel muidugi veel rohkem. Tagasi vaadates saan sabatipoolaasta kevadisi kuid hinnata rohkem sabatikuudeks ja suvekuid rohkem puhkusekuudeks. Samas, vaimulikku süvenemist, füüsilist koormust ja enese proovilepanekut, aga ka puhkust ja hingetõmbeaega jagus igasse kuusse.

Kuue viimase kuu kalendrisissekandeid vaadates tuleb tõdeda, et hoolimata sabatipuhkusest võin oma ametikohustuste täitmisega seotud päevi kokku lugeda ikkagi tervelt ühe kuu jagu. Osa kohustusi ei olnud kuidagi võimalik mind muidu asendavatele piiskoppidele edasi volitada. Kokkuvõtvalt tunnistan rahulolevalt, et sabatipuhkus läks asja ette ja õnnestus.

Tänan kõiki, kes selleks mulle võimalused lõid nii aega eraldades kui ka minu paari aasta tagusel juubelisünnipäeval nagu ka 10. ametijuubelil selle aasta veebruaris palverännaku ja sabatipuhkuse jaoks annetasid.

Kõige suurem tänu kuulub abikaasale, kelle jaoks minu tavapärasest erinev elu- ja mõtterütm tähendas väga palju suurema vastutuse ja koorma kandmist meie koduse elukorralduse eest. Seda pidi Egle tegema oma niigi vastutusrikka koolijuhitöö kõrvalt.

Tänan oma kaastöölisi konsistooriumis, eriti häid ametivendi piiskoppe, nagu ka Tallinna Toomkooli juhtkonda ja Eesti Kirikute Nõukogu juhatust, tänu kellele sain oma eripalgelise teenimisvastutuse südamerahuga mõneks ajaks kõrvale panna. Neid, kes vastutust kanda võivad ja suudavad, on tänu Jumalale õnneks arvukalt.

Ülim tänu kuulub lõpuks Issandale, kelle nimel ja kelle tööd me kõik üheskoos teeme.

Vallo Ehasalu, Elva ja Hargla koguduse õpetaja, Valga praostkonna abipraost:

Suvi on olnud rutiinne tööaeg, kuid kindlaid kohustusi vähem. Kuna olen harjunud võtma pidevalt nelja antidepressanti, need on EELK Usuteaduse Instituut, EELK Elva kogudus, EELK Hargla kogudus, EELK Rõngu Mihkli kogudus, ent üks antidepressant võeti ära, on mul võõrutusnähud. Meenuvad minu tegemata tööd, vähene pühendumus. Kuid soovin sellele, kes selle ravimi endale sai, tugevat tervist kauaks ajaks, teenistuspäevi nagu Herbert Kuurmel.

Rõngu koguduse misjonireisi raames käisin suure bussitäie rahvaga Viljandi praostkonna kirikutes. Mõtlesin sellele, kuidas küll on usk püsinud elus, kord väga stabiilsetes kogudustes (Kolga-Jaani, Põltsamaa), kord kogudustes, kus näiteks nõukogude ajal kahjuks ükski vaimulik ei ole tahtnud või saanud teenida pikalt ja koha peal (Paistu, Karksi). Üllatas see, et Karksi-Nuias on olnud ka õigeusu kirik, mis elas nõukogude ajal täiesti stabiilset elu.

Kuna olen harjunud võtma pidevalt nelja antidepressanti, need on EELK Usuteaduse Instituut, EELK Elva kogudus, EELK Hargla kogudus, EELK Rõngu Mihkli kogudus, ent üks antidepressant võeti ära, on mul võõrutusnähud.

Juunis käisime 1. jalaväebrigaadis toomas koju keskmist poega. Poeg, nagu ikka oma edust harva rääkides, ainult naeratades, sõjaväevormigi harva kandes, üllatas, kohapeal saime teada, et tema oli teeninud oma aja ühes tugevamatest väeüksustest.

Ilus oli jaanilaupäev. Peale surnuaiapüha kogunesime Nõo vallas Luke külas suguvõsa kokkutulekule. Meid oli seal kümneid ja kümneid inimesi, valiku põhimõtteks Ketneri talu peremehe ja Otepää kiriku vöörmündri Karl Kotkase (1878–1955) ja tema abikaasa Rosalie (1878–1958) järglased abikaasade/elukaaslastega. Sugulased on mul kõik ühtehoidvad ja tublid.

See suvi on olnud tore festivalisuvi, kõigepealt Itaalia muusika festival Haapsalus, lõpuks Vanemuise sümfooniaorkester Tartus. Vahepeale mahtus laulupidu, esimest korda elus.

Sain sinna nõnda, et küsisin Tallinna ümbruse praostidelt, kas keegi sealtkandi vaimulik tahaks laulupeopäeval pidada jumalateenistust hoopi Lõuna-Eestis, mina võin pidada jumalateenistuse tema asemel kusagil, kust saab ruttu Tallinna lauluväljakule. Aitajad leidusid, peale muu sõidutati mind ka ja lükati isegi imeruttu läbi piletikontrolli, valvuri vaikse protesti saatel.

Kuna 60% Alūksne kirikutest ja muuseumidest on meil läbi käidud korra ja 20% kaks korda, siis keskendusime nüüd järvekallastele ja parkidele.

Käimata jäi ühel olulisel festivalil. Harglast 15 km lõunasse, Koivalinnas (Gaujiena) toimub igal aastal kõrgetasemeline koori- ja orkestrifestival Jāzeps Vītolsi mälestuseks, Vītolsvētki. Korraldajaks tegelikult osalt üsna samad inimesed, kes teevad muusikat ka Koivalinna koguduses. Väike küla, samad tegijad, ja muusikuid tuleb kohale üle Läti. Kuna mul jäi seal aga täiesti vastutustundetult käimata, ei julge ma enam eriti Lätis nägu näidata.

Seega käisin abikaasaga meie kohustuslikul Läti reisil (teine juba sel aastal) Koivalinnast suure kaarega mööda, Alūksnes. Kuna 60% Alūksne kirikutest ja muuseumidest on meil läbi käidud korra ja 20% kaks korda, siis keskendusime nüüd järvekallastele ja parkidele.

Abikaasale jättis sügava mulje rooma puuviljajumalanna Pomona tempel (mõisnik tahtis end tunda roomlasena, seepärast ehitas), minule aga vankriratas, mille viisid 1921 pargipuu latva Alūksne jalaväepolgu ajateenijad, et nende seni lastetu ohvitser saaks järglasi. Niisiis, iibega tegeldi.

Signe Salumets, Hargla koguduse diakon, perearst:

Abikaasa õpingud tõid meie pere mõni aasta tagasi Lõuna-Saksamaale Schwarzwaldi. Sel ajal kui tema õppis ja töötas kohaliku koguduse juures, toimus minu enda arstitöö kodukontoris, töökeelteks soome ja inglise. Saksa keelt ma koolis õppinud polnud. Kirikus käies suudan aru saada jutluse suunast, aga mitte detailidest, ja usutunnistust ning meieisapalvet loen ikka eesti keeles kaasa.

Üks tegevustest, mille mu abikaasa kohaliku koguduse juures käima tõmmata aitas, oli piibliring. Kogunetakse igal teisel nädalal ühel õhtupoolikul kogudusemajja ja loetakse üheskoos ning arutletakse mõne Piibli osa üle.

Läbi on käidud juba 1. Moosese raamat ja Ruti raamat, nüüd on järg 2. Moosese raamatu käes. Osavõtjaid on sõltuvalt korrast 6–10. Alustatakse palvega, siis loeb keegi kohalolijaist lõigukaupa teksti ette ja arutelu loetu üle käib niikaua, kuni kõik on saanud oma mõtted välja öelda, seejärel loetakse järgmine lõik.

Keeleoskuse puudumise tõttu ei vasta ma tegelikult siitkandi vaimuliku abikaasa standardile, kes on iga külaürituse osavõtja ja eestvedaja.

Ühel õhtul, kui abikaasa asutas end piiblitundi, läksin millegipärast kaasa. Kuidagi tundus sel hetkel õige ja vajalik minna. Keeleoskuse puudumise tõttu ei vasta ma tegelikult siitkandi vaimuliku abikaasa standardile, kes on iga külaürituse osavõtja ja eestvedaja.

Tundsin end esialgu väga ujedana. Ent kohale jõudes võeti mind vastu peaaegu nagu „kadunud poega“. Kõik ütlesid, kui hea meel neil on, et ma nendega viimaks ühinen. Kirjakohta lugesin kaasa oma eestikeelsest Piiblist – sama sinine Piibel, mis on olnud minuga headel ja halbadel aegadel.

Kui algas arutelu, ma esialgu kuulasin. Siis tuli pähe mingi mõte, mis tundus oluline, ja ma võtsin sõna. Puterdades ja sõnu segi ajades õnnestus mul see kuuldavale tuua. Olin kindel, et keegi ei saanud midagi aru, ent prouad reageerisid elavalt, kommenteerisid omakorda minu mõtet ja edasisse vestlusse tõmmati mind kuidagi loomulikult kaasa. Neid sõnu, mida ma ei teadnud, aitas abikaasa tõlkida.

See oli uskumatult ehe ja emotsionaalne õhtu. Tundsin, et olen tõesti Jumala rahva hulgas.

See oli uskumatult ehe ja emotsionaalne õhtu. Tundsin, et olen tõesti Jumala rahva hulgas. Tundsin end kuuluvat. Kes on välismaal elanud, see mõistab, millest ma räägin. Piiblitunni lõpus embasid prouad mind südamlikult ja ütlesid: te lihtsalt peate järgmine kord jälle tulema.

Tulin. Sel korral oli mul ka kodutöö tehtud ja oma märkmed kaasas.

2Ms 4:10: „Aga Mooses ütles Issandale: „Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.””

Sa ei pea olema täiuslik. Jumal lisab juurde selle, mis sul endal puudu jääb.

Ene Paal, Viljandi Jaani koguduse lastetöötegija, juhatuse liige, ortodont:

Olen oma selle aasta suvepuhkuse planeerinud augusti lõppu ja septembri algusesse, mille tõttu olen enamuse suvest olnud töine ja toimekas. Värskendav ja inspireeriv oli minu jaoks Viljandi Jaani koguduse juhatuse retriit Porvoos, mis mahtus kenasti ühe pika nädalavahetuse sisse. Tundsime rõõmu väikesest puust Porvoo linnast ning toomkirikust ja kogesime väga sooja vastuvõttu koguduse poolt.

Erilisena mõjus retriit looduskaunis laagripaigas. Vaimulikuks teemaks oli Jeesus-palve ja oma isikliku igapäevase palverituaali loomine. Sain kaasa praktilisi nõuandeid ja toreda väljakutse igaks päevaks. Hea kogemus oli telefonivaba aeg vaikuses, veetmiseks endale meelepärasel viisil.  See tekitas tõelise kontrasti igapäevasele sagimisele, mürale ja kiirustamisele.

Tore on hommikul ärgates märgata, et loom ei vaja esimese asjana mitte toitu, vaid peremehe tähelepanu ja kontakti.

Vahetult enne minu puhkuse algust tuli meie perre uus lemmikloom. Nüüd kavatsen võtta aega uue pereliikmega tutvumiseks. Loomad on mulle alati armsad olnud ning ma naudin nende seltskonda. Tore on hommikul ärgates märgata, et loom ei vaja esimese asjana mitte toitu, vaid peremehe tähelepanu ja kontakti.

Minu jaoks on see nagu võrdpilt heast peremehest, keda teeb õnnelikuks oma lemmikuga veedetud aeg. See võrdlus läheb minu jaoks hästi kokku meile retriidilt kaasa tulnud väljakutsega ja julgustab mind igal päeval Jumalaga kontakti otsima.

Epp Gellatly, Pärnu-Jakobi koguduse sekretär-raamatupidaja, kirikuteenija, kirikukogu liige:

Suvi on olnud elamusterohke ja täis tõelist  õnnistust.  Lisaks igapäevaelu õnnistustele kerkivad esile kolm eredat sündmust, mis möödunud suve ilmestasid.

Esiteks loomulikult laulupidu. Sellest ei saa  üle ega ümber. Olen aastaid laulnud erinevates koorides ja viimased 16 aastat Pärnu-Jaagupi naiskooris Jakobi. Olime koos selle kooriga kolmandat korda laulupeol. Laulupeo erilisust ja seda, kuidas see emotsionaalselt osalejaid hingepõhjani puudutab, ilmselt eestlastele pikalt lahti seletama ei pea.

Teine selle suve tipphetk oli loomulikult Pärnu-Jakobi koguduse 700. aastapäeva tähistamine. Sellele eelnes ka vahva sünnipäevakingi kättesaamine nädal enne sünnipäeva ennast. Nimelt kinkis Vändra vaibavabrik Valley kogudusele kirikusse uue vaiba. Ja see hetk, kui siis uus erksinine vaip kirikus vaibavabriku juhi Aadu Juhkentali käe all lahti rullus, seisab ikka silmade ees.

Oma maakodu igatsus on mul olnud pikaaegne ja nüüd sai seegi unistus täidetud.

Koguduse aastapäev 27. juulil oli samuti meeleolukas. Kohal oli meie Saare-Lääne piiskop Anti Toplaan, praostkonna vaimulikud, palju sõpru kohalikust kogukonnast ja praostkonnast laiemalt, vahvad muusikud ja muidugi naiskoor Jakobi kaasa teenimas. Ilm oli päikseline ja õnnistatud. Piiskop  õnnistas uue vaiba ja kiriku uue katuse, mis nüüd sel suvel täielikult valmis sai. Kõigile külalistele pakkusime kohvi ja torti.

Kolmas kõrghetk on isiklikku laadi ja saabus vahetult pärast koguduse aastapäeva. Augusti alguses olin koos abikaasaga notaris, et vormistada endale uue kodu ostmine. Ostsime Pärnu-Jaagupi lähedale 186 aasta vanuse taluhoone koos jupikese maaga. Oma maakodu igatsus on mul olnud pikaaegne ja nüüd sai seegi unistus täidetud.

Järgmisel päeval pärast lepingu allkirjastamist tundsin suurt väsimust, sest ka positiivne pinge on pinge ja emotsioonid võtavad energiat. August on nüüd rahunemise ja elamustest taastumise kuu, et sügisel taas uue energiaga talvele vastu minna.

Kätlin Liimets

Galerii fotod: Epp Gellatly

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Osta üks artikkel 1.50 €

Oled juba tellija? Logi sisse