Tahan normaalset perekonda!

Sihtasutus Väärtustades Elu korraldas 5. novembril Nordic Hotel Forumi konverentsikeskuses isadepäeva konverentsi „Tahan normaalset perekonda!“.

Üles astusid Setomaa ülemsootska Aare Hõrn, näitleja Mari Lill, jurist Allar Jõks, SA Väärtustades Elu nõukogu esimees Meego Remmel, värsked lapsevanemad Anni ja Tomi Rahula, lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt ning sportlane ja ettevõtja Kaido Höövelson. Debatis „Millist perekonnamudelit tänapäeva ühiskond vajab?“ osalesid MTÜ Lasterikkad Isad eestvedaja Taavi Tamkivi, riigikogu liige Urve Palo, advokaat Helen Hääl ja psühhiaater-psühhoterapeut Andres Sild. Konverentsi jutujuht oli Hannes Hermaküla.

Usalduse võitmise vahendid
Vandeadvokaat Allar Jõks ütles oma ettekandes, et kahe inimese vahel on kõige suurem usaldusakt abiellumine, kodaniku ja riigi vahel on suurim usaldusakt aga valimisakt. Mingis mõttes on usalduse võitmise vahendid mõlemal puhul sarnased.
„Valimised lähenevad, meile lubatakse ja meid meelitatakse. Kui tahame isiklikus elus kellelegi meeldida, teeme sama – lubame ilusaid lapsi, tarka abikaasat,“ märkis Allar Jõks. „Mõlemal puhul toimub ka hirmutamine, et kui sa mind või meid ei vali, siis on sellel tagajärjed. Valimistel kasutatakse ka peibutusparte, aga isiklikus elus ma ei kujuta ette, et püüad meeldida, kasutades kellegi teise identiteeti.“
Eesti Vabariigi põhiseaduses ega üheski teises seaduses ei ole Jõksi sõnul armastust otseselt defineeritud, kuid seadustest tulenevalt on võimalik seda siiski tuletada. „Põhiseaduse paragrahvid 53 ja 54 sätestavad, et igaüks on kohustatud armastama ja säästma looduskeskkonda, samuti on kohustus kaitsta oma isamaad ehk armastada Eestit.“
„Põhiseaduse paragrahv 19 ütleb, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Üks põhiseaduse loojatest on öelnud, et õigus armastusele ongi ülim eneseteostus,“ lisas Jõks. „Õigus armastada, olla armastatud ja usaldatud ning hoolitud, tuleb paragrahvist 10. Minu jaoks armastus ongi isiklik mittevaraline huvi teise osapoole vastu, mis põhineb usaldusel ja hoolivusel.“
Et olla parem isa ja vanaisa, leidis Allar Jõks enda jaoks reegli. Ta küsis enda käest, mida ta kõige enam kahetseks, kui homset enam ei oleks. „Vaevalt ma kahetseksin, et kohtus liiga vähe vaidlesin või konverentsidel vähe esinesin. Eelkõige kahetseksin, et ei läinud lapselapsi vaatama, kui oli selleks võimalus,“ rääkis Jõks.
Pastor Meego Remmel esitas küsimuse, mis on normaalsus. „Kas see, mida enamik inimesi teeb, on hea? Kui enamik eesti perekondi laguneb ja lapsed sünnivad väljaspool abielu, kas see on norm, mille poole püüelda? Kui eluaegseks püsisuhteks on valmis järjest vähem mehi ja naisi, kas siis truudus ning ühtehoidev perekond on midagi äärmuslikku või see on normaalsus?“
Traditsioonid tuginevad tema sõnul autoriteettekstile ja Piibel on tema pere autoriteettekst. «Üheskoos veedetud aeg ja usuline pühendumine on teinud meie pere tugevaks,“ lisas Remmel.

Raamat, mis aidanud paljusid
Anni Rahula tunnistas, et tundis ise, kui väga ta oleks vajanud kunstliku viljastamise protsessis sellist raamatut, nagu nad Tomiga kirjutasid. Tomi Rahula rääkis, et temal ja Annil polnud õnneks omavahelisi pingeid, mis saavad sageli raskes olukorras paarisuhtele saatuslikuks. „Pinged tekivad enda sees – mina mehena mõtlesin, kuidas olla oma naisele toeks. Ma ei kahelnud algusest peale, et jõuan sihini – lõpuks saame niikuinii lapse.“
„Sellist raamatut, nagu me nüüd avaldasime, oli mul tol hetkel väga vaja,“ märkis paari lapse saamise loost rääkiva raamatu „Tule meie juurde“ autor Anni Rahula. „Olen saanud pärast selle raamatu avaldamist üle 200 kirja, veerand kirjadest näitab, et inimestel on sellises olukorras paarisuhtes keeruline.“
Anni Rahula nimetas, et kõige raskem on kunstliku viljastamise puhul ootus. „Tegelikult on edukad ainult 20–30% kunstlikest viljastamistest. Neid, kes proovivad üks kord ja rasestumine õnnestub, on väga vähe – rohkem on neid, kes proovivad kunstlikku viljastamist 10–20 korda. Kahjuks see on elu, nüüd ma oskan sellega leppida. Kui läksin protseduurile tundega, et usaldan elu, siis see protsess õnnestus.“
Tomi ja Anni Rahula plaanivad kasvatada oma last täpselt nii, nagu teevad seda kõik teised: „Me ei kavatse teda vati sees kasvatada, kuigi ta on kaua oodatud.“

Unistuste peres ei ole hirmu
Lastepsühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt rääkis, et hirm vägivalla ees tõstab kortisooli taset, mis püsib veres kõrge ka siis, kui oht on möödas. Täna me räägime teise ja isegi kolmanda põlvkonna traumast. Teraapia võimaldab aga kasvada lapsevanemaks nii, et oleksime vabad oma lapsepõlve traumadest.
„Lapsed unistavad, et oleks ema ja isa, kes armastavad teineteist ja oma lapsi. Unistuste vanematel on rahulik meel ja hea tuju ning laps ei pea muretsema, millises tujus on ema ja isa hommikul, vaid ta saab olla kindel, et päev algab naeratusega. Unistuste peres ei ole hirmu vägivalla, peksu ja alandamise pärast,“ sõnas Visnapuu-Bernadt.
Lastepsühhiaatri hinnangul on Eesti õnnelik maa ka maailma mastaabis, kuna meil on pikk vanemapuhkus. „See annab võimaluse pereks kasvada. Lapsega koos kasvamine on suur väärtus. Muidugi võib olla raskusi, aga see ei tähenda, et me peaks selle n-ö unistuste elu kõrvale jätma.“
Mis aitab unistust koos hoida, kui on kiire? „Olulised on ühised söögiajad, et vanemad kogunevad samal ajal ümber laua. See võib olla imeline pooltund. Lihtne muutus – peab olema laud, mille ümber istuda,“ soovitas psühhiaater. „Kodu on pere kindel osa. Kodul on kodu lõhn, see on kogum aistinguid. Neid on raske kirjeldada, aga need annavad turvatunde. Ja isegi kui lapsed enam koos ei ela, siis kodu on see, mis aitab lapsel ennast koos hoida.“
„Oluline on, et pered teeksid plaane ja need plaanid saaks teoks. Plaanid võivad olla ka lihtsad nagu koos veedetud pühapäevad või reisid. Korduvad sündmused nagu sünnipäevad, pühad, perepeod. Koos mängimine. Lisaks vajavad kõik lapsed kodus tavalisi eakohaseid ülesandeid ja neile tuleks õpetada abivalmidust.“
Sõna võtnud Kaido Höövelson rääkis, et ka tema ja tema abikaasa tee lapse saamiseni ei olnud lihtne: „Olime koos olnud 13 aastat, proovisime kunstlikku viljastamist neli korda – kolm korda Eestis ning viimane kord Jaapanis, kus protseduur ka õnnestus.“
Höövelson tuletas oma lapsepõlve meelde heldimusega, kuigi see oli raske. „Meid kasvatas ema, isa polnud. Meid oli kolm last. Meie suved möödusid peenramaal vagude vahel. Tahtsime saada ruttu suureks, et palju abiks olla emale. Tagasi mõeldes oli see väga hea kogemus, mis on mind, mu õde ja venda elus edasi viinud.“

Sihtasutus Väärtustades Elu on emadepäeva ja isadepäeva konverentse korraldanud regulaarselt juba alates 2012. aastast.
Isadepäeva konverentsi korraldamist toetasid Eesti Kirikute Nõukogu ja Hasartmängumaksu Nõukogu.
Allikas: SA Väärtustades Elu 05.11.2018 pressiteated

Pildigalerii: