Täna on tuhkapäev
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudis / Number: 6. märts 2019 Nr 11 /
Kui eilsel vastlapäeval oli paslik rammusat hernesuppi ja toekat vastlakuklit süüa ning lõbusalt liumäel aega veeta, siis täna tähistab kristlik maailm tuhkapäeva, millel kirikukalendris on auväärne roll juhatada sisse kevadine paastuaeg.
Tänasest algab 40-päevane paast (pühapäevad ei lähe arvesse), mis lõpeb taas toidumenüüsse liha võtta lubava ülestõusmispühaga. Kuigi eri kristlikud konfessioonid on erinevatel aegadel paastu küsimusse erinevalt suhtunud, on kirikuid ja ajastuid ühendavaks jooneks üleskutse keskenduda sel perioodil mõtlikkusele ja meeleparandusele. Vastava meeleseisundini jõudmist toetab aga kahtlemata meelepärastest asjadest, näiteks heast toidust, loobumine.
Tuhkapäev on ülestõusmispüha (esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva) asukohast sõltuv liikuv püha 47 päeva enne ülestõusmispühi. Sõltuvalt aastast liigub tuhkapäev 4. veebruarist 10. märtsini. Tänavu on tuhkapäev 6. märtsil.
Päeva nimetus tuleb 7. kristliku sajandi lõpu kiriku rituaalist. Sel ajal tekkis komme raputada palmipuudepühal põletatud palmide või nende asenduspuude tuhka patukahetsejate pähe või joonistada sellest tuhast ja õlist valmistatud segust patukahetsejale otsaette ristimärk.
Tuhkapäevaga on seotud nii kiriku- kui rahvakalendris mitmeid uskumusi ja toiminguid, mis väljendavad puhastumist ja kõige halva eemale tõrjumist. Oluline on tubade kraamimine, samuti tuha põllule ja aeda viimine.
Tuhk on kristlikus sümboolikas patukahetsuse märk, mis tuletab ristiinimesele meelde, et oleme Jumala ees põrm ja tuhk. Kui tuhkapäeval tehakse pihilise laubale tuhaga rist, siis meenutatakse kirjakohta Piiblis: tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama! (1Ms 3:19). Tuha päheraputamine sümboliseerib patukahetsust, mis on paastu peamine eesmärk.
Liina Raudvassar
