Tapal uus lähisuhete ohvrite abikeskus

Perevägivald on jube olukord – need, kellelt peaks tulema abi, toetus, turvalisus, on hoopis ahistajad. Kahjuks tuleb selliseid asju ette nii Eestis kui mujal maailmas. Konverentsi «Teel sooliselt tasakaalustatud ühiskonda» perevägivalla töögrupis sai kuulda väga reaalset head uudist, et Tapal on rajatud abikeskus, kuhu pere- ja lähisuhte vägivalla puhul võib pöörduda lausa 24 tundi ööpäevas. Ametlikult on keskuse nimeks MTÜ Jeeriko.
Juhataja Angela Olt (45): «Oleme valmis, et helistatakse öösel, tavaliselt see nii juhtubki. Tugiisik tuleb kohe kohale, ütleme, 20 minuti jooksul. Edasi vaatab juba tema, keda appi vaja.» Keskus teeb koostööd politsei, sotsiaaltöötajate, juristi, perearsti, günekoloogi, häirekeskuse, psühholoogiga. Tapa kirikuõpetaja Reet Eru on Jeeriko tegemistest teadlik ja toetab vaimus. Ta on andnud oma nõusoleku vajadusel alati kohale tulla.  

Delikaatne rahateema

Väärib märkimist, et kõik loetletud ametite kandjad teevad selle keskusega koostööd seni suures osas aitäh eest või siis saades väga väikest tasu. Angela Olt: «Tehakse sellepärast, et tahetakse aidata, ega arvestata iga liigutust kroonidesse. Jääb muidugi loota, et entusiasmi jätkub kauaks või et kuidagi suudame siiski kas või kohaletuleku kulu eest tasumise viisi leida.»
Tegevuseks vajaliku raha, eriti ruumidega seotud kulude katmiseks, annab Tapa vald. Tema on seni olnud hea toetaja, kuid kui kaua jõuab üks vald teiste eest tasuda, ei tea, ütleb Angela Olt.

Usaldusest lähtudes

Angela Olt: «Kõiki pöördujaid usaldame, see on meie tegevuse põhimõte, me ei kontrolli, see on juba teiste instantside ülesanne. Meie tegeleme kannatanuga, olgu siis vaja teda isoleerida, talle esmaabi anda, aidata toibuda, mõelda, mida edasi võiks teha.»
Tavaline pöörduja on mitte väga hästi informeeritud, eluraskuste alla mattunud naine, kelle mees joob. Joob töötusest kuhjunud pingete tõttu või lustist, pole tähtis, purjuspäi kaldub vägivallale ja ohvritele on see alati piinarikas.
On ühekülgne arvata, et koduvägivald on vaeste töölisperede probleem, aina enam kolib mis tahes avaldumisvormis lähisuhte vägivald hea haridusega ja materiaalselt kindlustatud ning positsioonikatesse peredesse.
Selgub, et vägivalla alguspunkt on üsna raskesti defineeritav, see võib alata palju varem, kui käed käiku lähevad. Moraalsest allasurumisest, süütunde tekitamisest, kodunt varastamisest, hoolimatusest jpm. Anton Tšehhov on öelnud, et kõik õnnelikud inimesed on sarnased, kuid õnnetuste lood on alati erinevad. Siiski on tänapäeva õnnetusteski sarnaseid jooni, selle abil saabki mustri ära tunda ja kordumise jada katkestada.
Kui murejutt on ära kuulatud ja kannatanu näeb asju juba uues valguses, ütleb ta tihti: ma ei teadnudki, et mul on õigusi, et mul on võimalusi. Angela Olt: «Kuid alati on, lihtsalt ise ei näe, kui mure pilgu katab.»

Uus võimalus on alati olemas

Angela Olt. «Selles ongi meie peamine hea sõnum neile, kes taluvad vägivalda, uskudes, et pääsu pole kuhugi. Tegelikult ju ikka on. Tuleb ainult otsus väga kindlalt ühes suunas langetada, mitte kõikuda, nii et ühel päeval minna ära, teisel päeval mehe juurde tagasi tulla. Küll kindlameelne ka abi leiab.»
Abistamiseks teevad tugikeskused ka omavahel koostööd ja koolitavad ühiselt varjupaikade töötajaid. Koolitajad on olnud Põhjamaadelt, väga palju Soomest, kus varjupaikadel on suur praktiline kogemus ja Eesti oludele sarnaselt alkoholiprobleem. Abi võib olla sellestki, kui asju õige nimega nimetada ja kindlalt uskuda, et kusagil ikkagi on olemas normaalne, vägivallatu maailm.
Äärmuslikuma võttena võib kasutada isegi naise nime muutmist koos välimuse, elukoha ja töökoha vahetusega. Peaasi on mitte süütunde all kannatama jääda ning arvata, et «see ongi minu karma».
Eestis on viimasel kümnendil kasvanud registreeritud perevägivalla juhtumite arv. Et varem vägivaldseid tülisid alati nii ei nimetatud, ei oska keegi ka täpselt öelda, kas lihtsalt on hakatud seda rohkem märkama või on asi läinud kurjemaks.
Vägivallatseja võib olla väga salakaval, leidlik, püsti kurat. Nõukogudeaegne hoiak, mis abikaasa peksmist käsitles armu mõõdupuuna, on visa kaduma. Igatahes ei nähta selles alati ohu märki.

Kedagi ei mõisteta hukka

Ei kaua kannatanud naist ega paha teinud meest. Perevägivalla puhul peab nägema ka laste käekäiku. Vägivalla ohvriks langevad tihti need, kes sellega lapsest saadik on kokku puutunud, harjunud. Ema (või ka isa, sest teatud protsendi ulatuses on terroristiks naispool) ei saa enne teha mõistlikke samme, kui on jälle terve ja omadega kindlal maal.
On muidugi palju juhtumeid, kus naine andestab peksu ja naaseb armastatud mehe juurde, ning kõik algab väga ruttu otsast peale. Lähisuhetes ongi retsidiiv väga tavaline.
Sellest hoolimata antakse abi, kui seda palutakse, ka samale isikule mitu korda. Selles ongi sallivuse võti.
Konverentsilt «Teel sooliselt tasakaalustatud ühiskonda», Tallinn, oktoober 2007.

Juune Holvandus

KOMMENTAAR
Avo Üprus, Tallinna Peeteli koguduse õpetaja, kogemustega ohvriabi vallas:
Et lähisuhete vägivallas on sage korduvus, tuleb tihti sellest, et lähisuhetes on vägivalla element jäänud korduma, muutudes osaks suhtest. Nii tekib nn sõltuvus vägivallast enesest, mis viib ohvri toibudes tagasi samasse olukorda.
Lahendus võiks olla selles, kui kriisikeskused suudaksid võtta esmaabi andmisele lisaks ka tervenemise tee – s.o suhelda mõlema osapoolega, et leida suhtest üles see tugevam, ilusam pool, millele üles ehitada hästi toimiv paarisuhe. Nii saab päästa pere ja lapsed.
Vastsed keskused on B&B (ingl bed and breakfast – öömaja. – Toim.) ja turvateenuste ajajärgus, edasi tuleks liikuda selle poole, et need suudaksid pakkuda ka ülesehitavat abi.
Muidugi on parim, kui suhe, pere säiliks, ent terve mõistus peab ikkagi otsuse langetama, kas see on mõistlik ja võimalik.
Iseküsimus on, kas abiotsija ja vägivallatseja on omavahel üldse kristlikus liidus, kas nende kooselu on konstrueeritud, läbi mõeldud, võib-olla hoopis sundolukord või sund-olukorrale reageering. Harvad pole juhused, kus tegemist on ka vastastikuse ärakasutamisega, manipulatsiooniga armastussuhte asemel. Ka siin tuleks perenõustajal või hingehoidjal teha mõlemaga koostööd ja kujundada kristlik suhtumine.