Usk kui elujõu allikas eile, täna ja homme: 3. osa

1. 3. Mis meil praegu puudub, aga peaks olema? Kuidas saada seda, mis peaks olema?

* Puudub kõiki üldhariduskoole hõlmav usundiõpetus, mis tagab usundite sisu ja toime minimaalse mõistmise. Sellele saab õppija rajada edasised iseseisvad otsingud, mis võivad viia usuliste leidudeni.

* Puudub huvi ühtse väärtuskasvatuse järele, mille aluseks on kristlik eetika ning üheks sihtsuunaks rahvuslik kultuur ja püsimise tahe. Vaja on nii huvi uut sütitamist väärtuste järele kui ka tahet neid väärtusi rakendada.

* On vaja ühishuvi kui loomingulise protsessi metodoloogiliste ja kontseptuaalsete aluste väljatöötamiseks vajaliku kaadri koondamist ja teaduslik-tehnilise baasi rajamist.

1. 4. Mis meie elu tegelikkuses reaalselt on, aga ei tohiks olla? Kuidas sellest lahti saada?

* Levinud vastutöötamine elukultuurile, mille üks tulem avaldub madalas sündimuses, sealhulgas elu lõpetamises enne sündi ehk abordis. Vaja on elukultuuri ja varasemate põlvkondade rõõmsa tavakultuuri teadlikku elavdamist.

* Subjektiveeritud ja relativeeritud tõe käsitlus. Tõekspidamisi on hakatud vääralt nimetama tõdede paljususeks. See lõhub sideme transtsendentse maailmaga ja pärsib suure (elu)vaate omandamist. Ühiselt hinnatud tõe taotluse asemele on asetatud tõekspidamiste hulga piisavaks pidamine. Kui pataljon hakkab ülesannet täitma ideoloogiaga, et igal sõduril on oma subjektiivselt toimiv kompass, mis näitab individuaalset sihti, kes tahaks siis sellises operatsioonis osaleda või kes saaks seda juhtida? On vajadus uuesti liikuda tõe otsimise juurde, mida ühiselt järgida ja selle abil elu toetavaid tulemusi saavutada.

*Terminoloogia ja mõistete tähenduste tahtlik muutmine on korraga avalik ja ka varjatud vahend, mille abil saavutada eesmärke. Sõna kirjeldab ja määratleb, aga ka muudab reaalsust. Abielule ja perekonnale on vaja anda tagasi nende traditsiooniline ja ülesehitav tähendus.

* Individuaalse eneseteostuse ainutähtsaks pidamine. Vastupidi ootustele võib selle käigus hoopis kaduda inimese eluterve ja päriselt jätkusuutlik „ise“. Veel halvem, kui ühisus ei ole enam väärtus, sest ühtsustunde murenemisega mureneb ka ühiskond. Lõplik kaotaja on aga igal juhul ka iga üksik „ise“.

* Tühistamiste mentaliteet, seda nägime A. Mustoneni, T. Mägi, A. Mäe, A. Pärdi jt näitel. Kaasinimeste kibemeelse ründamise rahvust kurnav mõju on vaja katkestada. Tühistada püüavad tühised inimesed. Niisugune mentaliteet on ohtlik ning aitab tekitada eeldusi kogu rahva ja riigi tühistamisele. Kui on probleemid, tuleb neid käsitleda rahulikult ja konstruktiivselt.

* Elulise sideme nõrgenemine põlvkondade vahel pärsib rahvuslike ideede, elutarkuse ja kogemuslike väärtuste edastamist järgmisele põlvkonnale. Kultuurilised, sh usulised traditsioonid vajavad uuesti elavdamist, nendel on ka vaimset – emotsionaalset tervist tugevdav mõju.

Randar Tasmuth

EELK Usuteaduse Instituut

(Järgneb.)