Usupuhastuspühal tulevad kokku piiskopkondade sinodid

Käimasoleva looduhoiukuu raames korraldasime hiljuti Põlva Jakobi Kooli ja oma koguduse noortega ühise filmiõhtu. Dokumentaalfilm „The Letter: Laudato Si’ Film”, mida vaatasime, põhineb Rooma paavsti Franciscuse 2015. aastal avaldatud entsüklikal Laudato Si’, milles kutsutakse üles hoolitsema meie koduplaneedi ja kõigi selle elanike eest.

Film vahendab lugusid erineva taustaga inimestest – sealhulgas on teadlasi, noori kliimaaktiviste, põlisrahvaste esindajaid ja vaesemaid kogukondi –, kes tulevad paavsti kutsel kokku, et arutleda kliimakriisi ja keskkonna hävitamise tagajärgedega seonduva üle.

Selle kunstiliselt väga kõrgetasemelise filmi peamine sõnum on sügav hool ja vastutus Jumala loodud maailma ja inimkonna tuleviku eest. Vastutus meie ühise kodu ja selle asukate eest lasub igaühel meist – mil moel täpsemalt, sõltub igaühe rollist ja võimalustest, kuid ükski arukas inimene ei saa siiralt väita, et temal pole maailmaga asja. Globaalsete protsesside alged peituvad sageli just üksikisikute valikutes.

Paavst Franciscuse palvel kogunesid filmis justkui inimkonna eripalgeliste kogukondade esindajatena väga erinevas vanuses, erineva sotsiaalse tausta ja erinevate usuliste tõekspidamistega inimesed maailma eri piirkondadest, igaühel jutustada oma lugu ning jagada oma mure.

Säärased kohtumised on vastumürk nähtusele, mida ühiskonnateadlaste poolt kõlakojaks tavatsetakse nimetada: kalduvusele ümbritseda end suuresti vaid inimeste ja infoga, kelle ja millega ollakse nagunii enamjaolt ühte meelt.

Niisuguses kõlakojas elamise eeliseks on, et pole vaja vihastada ega end vaevata nendega vaidlemisele, kes asjadest ilmselgelt väga valesti aru saavad.

Miinuseks on aga oht, et nõnda jääb maailmas toimuvast arusaamine endal väga ühekülgseks, kallutatuks ja pinnapealseks. Sestap soovitatakse näiteks sotsiaalmeedias teadlikult jälgida inimesi ja gruppe, kes evivad sinust hoopis erinevaid seisukohti. Nendega ei pea nõustuma, kuid kannatlik ärakuulamine avardab asjadest arusaamist.

Veelgi tähtsam on mitte piirduda online-kohtumistega, vaid püüda leida võimalusi ka n-ö päriselus päris inimestega päriselt suhelda. Küllap sõltub siingi palju igaühe seisusest ja seisundist, hingelaadist ja veel mitmest muust asjast, kuid ikka on hea meeles pidada 1Ms 2:20 tõdemust, et ühestki muust elajast – ega masinast – peale teise inimese pole inimesele siin ilmas õiget kaaslast, üksi pole aga ammugi hea olla (1Ms 2:18).

„Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist,” julgustab Heebrea kirja autor (Hb 10:25) meid pidama osadust Jumala rahvaga. Koguduski on sageli väga eripalgeline, koosnedes üsna erineva tausta ja arusaamadega inimestest, kuid kui loodame kord igavesti Jumala palge ees taevast rõõmu jagada, siis oleks sobimatu nende seltsi siin maa peal põlata.

Koos kõigi aegade ja paikade kristlastega oleme üheskoos Jumala rahvas ja Kristuse ihu ning selles – sageli üksteisele nende vigu andestavas – ühtsuses peitub palju ilusat ja võimast.

Saabuval usupuhastuspühal, mil tähistatakse poole aastatuhande möödumist reformatsiooni jõudmisest meie maale, lisandub Eesti luterlikule kirikurahvale veel üks põhjus kokku tulemiseks. Esmakordselt kogunevad sel päeval meie nelja piiskopkonna sinodid (tõsi, Tallinna peapiiskopkond ja Põhja-Eesti piiskopkond peavad oma sinodid koos). 

Sõna „sinod” pärineb kreeka keelest sõnast synodos, mis tähendab kokkutulekut või kooskäimist. Kiriklikus keelepruugis tähendab see usurahva valitud esindajate kokkusaamisi, kus arutatakse ja otsustatakse kirikuelu puudutavaid olulisi küsimusi.

Piiskopkondade sinoditele on kutsutud kõik kogudustest praostkondade sinoditele läkitatud saadikud. Just piiskopkondade sinodid saavad tulevikus mängima olulist rolli selles, et meie kiriku elukorralduslikke ja teoloogilisi küsimusi puudutavate otsuste tegemisel saaksid osaleda võimalikult paljud.

Soovin kõigile lugejatele palju häid kohtumisi.

Toomas Nigola

assessor