Väitlus vaimuliku ameti üle
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 18. jaanuar 2006 Nr 3 /
Debatt vaimuliku ameti koha ja volituste
üle kirikus on EELKs kestnud juba pikemat aega. Õieti on see debatt sugugi
mitte uus nähtus. Selle üle, kuidas näiteks näha piiskopiametit, arutleti
üksjagu juba 1920.–1930ndatel aastatel. Ega jõutud selle arutlusega üldse mitte
lõpule.
Vaimulik amet erinevatest tahkudest nähtuna
on järgmisel nädalal toimuva vaimulike konverentsi teemaks. Loodetavasti saab
arutelu olema viljakas ja edasiviiv.
Kindlasti pole vaimuliku ameti näol
tegemist kerge ja üheseid lahendusi võimaldava teemaga. Mingis mõttes on
väitlus ja vaidlus siin läbi luterluse ajaloo (ka algloo) juba sisse
kodeeritud. Kui roomakatoliku ja õigeusu teoloogias mõistetakse vaimulikku
ametit pigem Jumala poolt seatud seisusena kirikus ja selle seadmise alla
kuulub ka selle ajalooline jaotumine piiskoppideks, preestriteks ja
diakoniteks, siis luterlikus kirikus pole asi nii ühene. Lihtsam on lugu ka
traditsioonilisemate või uuemate vabakirikute jaoks. Pastor on seal üks
funktsioon teiste hulgas.
Luterlikes usutunnistuskirjades, aga eriti
Martin Lutheri (vähemalt varasemates) kirjutistes rõhutatakse tugevalt kõigi
ristitute üldist preestriksolemist, mis tuleneb nende lunastatusest suure
Ülempreestri Jeesuse Kristuse läbi.
Vaimulik amet on aga ka seal jumalik, mitte
inimlik seadmine evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide jagamise tarvis.
Ometigi on luterlikus traditsioonis ajaloo vältel tihti nähtud pastoriametit
pigem ühe ülesandena kiriku teenimises, millel pole character indelebilis’t,
hävimatut iseloomu. Kui see arusaam on tihti prevaleerinud saksa traditsioonis,
siis Rootsist lähtunud põhjamaa luterluses on kogu aeg kogetud reformaatorite
poolt säilitamisele mõeldud, kuid Saksa kontekstis pikaks ajaks kadunud piiskopiametit
kiriku jaoks olulise ja määravana.
Kuigi enamuses luterluses pole
vaimulikkonna kolmetist astendatust jumaliku käsuna mõistetud ja on seda üsna
vabalt interpreteeritud, siis uuema aja arengutes (näiteks Porvoo
deklaratsioonis, millega on meiegi kirik liitunud) on piiskopiametit mõistetud
vägagi kesksena, näiteks kui evangeeliumi apostlikul alusel kuulutamise
efektiivset märki.
Kõik need arusaamad – funktsionaalsem,
seisuslikum ja episkopaalsust rõhutav – on ka meie kirikus olemas. Ja
vaimulike, teoloogide kokkusaamine annab neile võimaluse dialoogi astuda ja ses
püüda kuhugi välja jõuda.
