Valimised varjutavad valgust

Nii mulle tundub. On selline aeg. Kiirelt solvujad solvuvad kiirelt ja põhjalikult. Neid on ka kristlaste hulgas. Kummaline, kohati tundub, et sellisel käitumisel puudub loogika. Kui töötasin kord koolides õpetajana, ei tulnud ma kunagi selle peale, et kellegi tunnistusele kirjutada ebarahuldav, kui ta oli saanud aasta jooksul palju viisi ja neljasid, mõned kolmed ja lõpuks ka ühe kahe. See viimane, kaks, ei teinud temast ärapõlatut. Hiljuti toomkooli 700. sünnipäevale pühendatud konverentsil tuletas keegi meelde üht väga vana ja tarka soovitust: hinda inimest tema parima külje järgi!
Poliitikute mahategemine käib täie hooga. Äkki võiks sellel rahvuslikul spordialal olla ristiinimesed need, kes seal, kus kellestki kõneldakse halba, tooksid välja pekstava parimad pooled, kenamad küljed. Ja kui neid ei tea, siis ei tea sellest inimesest ju üldse kuigi palju ning siis tasub suu kinni hoida.
Kunagi joonistas Edgar Valter karikatuuri, millel üks hirmus ja suur koll kõrgub üle hirmunud inimese. Inimese küsimuse peale, kes sa selline suur ja kole oled, vastab too, et ta on see imetilluke kuulujutt, mille küsija ise hiljuti lahti lasi. Kui tähelepanelikumalt vaadata, on kolli allotsas punn, mille saab ära võtta ja sellesse olendisse omalt poolt suurust juurde puhuda.
Kuulsin konverentsilt veel ühe tarkuse. Eestlasi saab liigitada kaheks. On tegijad ja on mahategijad. Küllap paljud meist aeg-ajalt satuvad ka mahategijate liiki, aga ristiinimesel pole mõistlik sellesse seltskonda kauaks jääda.
Peagi algab paastuaeg. Kordan taas üht lihtsat soovitust. Kui meil on valida, kas sel ajal süüa veidi ka sealiha või lüüa teravad hambad oma ligimesele säärde, siis on mõistlik valida esimene. Kui on valida, kas juua paastuajal mõni klaasike veini või joovastuda kaasinimeste mahategemisest, siis võiks valida pigem veidi veini.
Kuid enne, kui algab paastuaeg, saabub Eesti vabariigi sünnipäev. Seekord satub see sünnipäev pühapäevale. Äkki tahab Jumal meile seekordse kokkusattumisega midagi öelda. Kas seda, mida väljendab Tõnis Mägi ühes oma laulus, kus ta ütleb: „Kui pühapäev on püha päev, on kõik okei või ei“ ja lisab – „kõik sõltub meist“? Küllap me teame, et sellega ei ole meie maal kõik okei.
Hiljuti ühes KUKU Raadio saates küsis ettevõtja Olari Taal minu käest, et äkki on kirik mõned asjad tegemata jätnud. Kindlasti on ja mitte ainult tegemata jätnud, vaid oleme mõned asjad ka väga valesti teinud. Mina küll olen. Küllap peaksime kiriku töötegijate ja liikmetena tõsiselt mõtlema selle üle, kas meil on võimalik oma tööd ja teenimist parandada, muuta nii, et inimesed tahaksid pühapäeviti tulla pühakodadesse.
Jää peal külmas ja tuules kükitab nii mõnelgi talvisel pühapäeval palju harrastuskalureid. Sageli palju rohkem kui on lähedalolevas külmas, aga tuulevaikses kirikus kirikulisi. Mõni saab poole päeva jooksul jää peal külmetamisega vaid mõne pisikese kala, aga tuleb ikka järgmisel pühapäeval tagasi.
Ühes mitme maa ja mere taguses rannaäärses kirikus ehitati kord uut lage. Seda teinud mehed kurtsid, et kohalik vaimulik ei tulnud neile mitme kuu jooksul kordagi ühtegi lahket sõna ütlema, ja lisasid, et nad ei imesta, et ka inimestel pole enam huvi sellesse kirikusse teenistusele tulla. Ükskõiksus ei tõmba.
Peagi on valimised ja selguvad need, kellele rahvas annab oma hääled. Küsigem, kui palju me ise igal pühapäeval hääli saame. Kui mõtlen sellele, kui palju elab Tallinnas inimesi ja kui palju nendest käib pühapäeviti Tallinna kirikutes, jäävad pealinna vaimulikud kindlasti valimiskünnise alla.
Küllap on nii ka paljudes teistes paikades. Kui keegi seda lugedes nüüd turri läks, siis asjata. Meie vastutus on siin väikeses riigis sel äreval ajal väga suur ja kui tunnistame ka sel pühapäeval oma pühakodades, et oleme vaesed patused inimesed, siis me usume neid sõnu ka ise.
Head meeleparandust ja vähem solvumisi meile kõigile! Ehk saame siis ka tähistada järgmisi oma riigi sünnipäevi ja tunda rõõmu sellest, et järjest enam on siin riigis neid, kelle jaoks on pühapäev püha päev.

 

 

 
 
Jaan Tammsalu,
kolumnist