Valimistest positiivselt

Seekordsed presidendivalimised on olnud mitmes mõttes ka positiivsed. Esiteks oli kandidaatide kampaania aeg erakordselt pikk ja põhjalik. Kui varasematel valimistel kas ei ole kampaaniat valijameeste seas ning nädalate kaupa vastastikuseid väitlusi meediakanalites pea tehtudki või kestsid need vaid paar päeva, siis sel korral said kandidaadid mitmeid kuid omavahel debattida.
Tutvustati oma seisukohti nii küsimustes, mis kuuluvad presidendi tööülesannete hulka, kui ka kõikvõimalikel teistel Eesti poliitikat puudutavatel põletavatel teemadel. Kandidaadid väitlesid avalikult niivõrd palju, et viimaste debattide puhul võis tekkida nii publikus, ekspertides, ajakirjanikes kui ka kandidaatides endis juba teatav küllastumus.
Teiseks oli positiivne see, et kandidaadid (ja nende toetajad) ei teinud väga tulist ja radikaalset omavahelist vastukampaaniat. Eks alati ole kandidaate, kes rõhuvad rohkem teiste kandidaatide miinustele kui enda tugevustele. Siiski sellist vastandumist, nagu oli 2006. aastal väidetavalt «minevikku» esindanud Arnold Rüütli ja tulevikku orienteeritud vastaskandidaatide vahel (kelle seast Toomas Hendrik Ilves sai valituks), nendel valimistel polnud.
Paradoksaalselt ei olnud tõsist vastandumist ka 2001. aasta valimistel, sest siis ei peetud kuni lõpuni tõsiseltvõetavaks «igavese teise» Arnold Rüütli võimalust valimisi võita.
Kolmandaks on positiivne, et tõsiselt on räägitud ka vajadusest presidendivalimiste süsteemi muuta. Kas siis Toomas Hendrik Ilvese ettepaneku kohaselt lugeda valituks osutunuks valimiskogu teises voorus kõige rohkem hääli saanud kandidaat (senise valijameeste enamushäälte asemel), muuta kandidaatide ülesseadmise korda (vähemalt ajaliselt varasemaks) või seadustada ka presidendi otsevalimised. Nagu Siim Kallas ühes debatis tabavalt tõdes, esitlevad kandidaadid end ja debativad sisuliselt otsevalimiste vormis, mistõttu otsevalimiste seadustamine viiks sisu kooskõlla vormiga.
Mistahes muudatuse rakendamise tõenäosus muutub oluliselt väiksemaks hetkel, kui president on valitud. Siis on valimiste mäng läbi ning järgmine tõsisem presidendivalimiste mäng algab kas viie või kümne aasta pärast.
Neljandaks on positiivne, et realistlikke võimalusi presidendiks saada oli vähemalt neljal kandidaadil, kellest ükski pole ideaalne, ent kõik oleksid head presidendid (ajastule on omane seegi, et kandidaatide endi sõnul tuleb Eestile valida parim president ning «mina olengi see parim»).
Ehkki erakonnad jagasid omavahel tõsiselt maid, oli vaid Mart Helme otseselt erakonna kandidaat. Nii Siim Kallas kui Mailis Reps esindasid pigem üht tiiba oma koduerakonnas. Allar Jõks ja Marina Kaljurand olid erakondadeülesed. Kriitikud saavad öelda, et ega need viimased oma sümpaatiatelt ja antipaatiatelt nüüd päris erakonnatud ka pole.
Viiendaks on positiivne see, et – nagu eespool mainitud – presidendivalimiste protseduur ja sisu on muutunud otsedemokraatlikuks. See on hea iseeneses, sõltumata sellest, kas otsevalimised tulevikus ka seadustatakse või mitte. Ka siis, kui otsevalimised seadustatakse – või nagu need toimusid 1992. aastal –, on erakonnad ikkagi kõige olulisemad tegijad kandidaatide ülesseadmisel, neile kampaaniate tegemisel ja toetuse mobiliseerimisel.
Ja vastupidi, kui otsevalimisi ei olegi, kaaluvad erakonnad ikka ka «parteilise kuuluvuseta» või poliitikavälise taustaga kandidaate presidendi ametisse. Valimiste vormilise protseduuri muutmine muudaks vähe sisu, protsessi ja tulemusi. Erakonnad kontrolliksid neid ebaproportsionaalselt ikkagi, otsevalimiste puhul oleksid mõne erakonna võimalused suuremad kui teise omad.
On positiivne, et nendel valimistel jõuti üsna laialdaselt jagatud seisukohtadeni, et presidendivalimiste kampaania periood peaks olema pikem, kandidaate ei peaks saama üles seada vaid loetud tunnid või päevad enne hääletamisi ning debatt kandidaatide vahel peaks käima rahva ees (ja ka rahvaga).
Nii võib väita, et sel korral oli presidendivalimiste kampaania demokraatlikum (selles oli laiemas ringis ja põhjalikumat arutelu, puudus vastandumine «heade» ja «halbade» vahel) kui varem. Samuti tajuti selgemalt neid tahke valimiste protseduurides ja tavades, mis vajavad parendamist.
nn presidendiralli ajalise kestuse pikkusele vaatamata jäi ometi valijatekogus laupäeval president valimata.

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist