Varal puhub tuul vallavalitsuse poolt

Vara kiriku restaureeritud tornikukk annab nüüd õige tuulesuuna kätte, kuid kujundlikult võiks öelda, et tuul puhub alati vallavalitsuse poolt, sest koguduse õpetaja Aare Vilu hindab valla abi kogudusele ja vastastikust koostööd kõrgelt.
Kui sajandivahetuse eel Soome Vantaa piirkonna Korso koguduse esindajad Peipsi kandis vaatamas ja maad kuulamas käisid, langetasid nad valiku Vara kui kõige pisema koguduse kasuks. «Vara kogudus on ütlemata väike – 2009. aastal oli liikmesannetajaid 36,» kinnitab Vilu.
Ta kõneleb, et esmalt ehitasid soomlased kiriku juurde puukuuri, sest senini olid inimesed kodust autoga halge käärkambri kütteks pühakoja juurde vedanud. Ja ka käimla. Tänu Korso kogudusele sai väike Vara kirik aastatel 2001–2002 uue katuse.

Vastutulelikud ametnikud
Õpetaja Aare Vilu käis Varal jumalateenistusi pidamas juba Tatjana Peetersoo teenimise ajal, kuid on koguduse käekäigu eest hoolitsenud 2004. aastast. Ametlikult on ta koguduse hooldajaõpetajana ametis 2006. aastast. Valla inimestega nõu pidades otsustati, mida teha, et pühakoda kaua kestaks ja kena välja näeks.
Muidugi ei otsusta omavalitsus, kuidas teenistusi pidada või mil moel kogudus oma elu toimetama peaks, ütleb õpetaja. Aga koostöö sujub hästi ja heameel on sellest, et pühakoja füüsilised vajadused on pikaks ajaks kirjas. Kohalik omavalitsus on võtnud oma mureks, et kiriku ümbrus niidetud ja lumi roogitud oleks.
Alati, kui kiriku juures midagi ehitada on vaja, jälgib selle kvaliteedi üle valla ehitusjärelevalve. Eriline on aga abi asjaajamisest, sest tänu vastutulelikele ametnikele, kes rahataotlemise võimalustel silma peal hoiavad ja kel projektikirjutamine selge, on korda tehtud kiriku aknad ja torn.
Korso koguduse rahastamisel restaureeriti aastatel 2006–2007 kõik kiriku aknad, millel osa ruute katki ja raamid kohati pehkinud olid. Tööd tegi restaureerimisfirma Wunibald.

Nagu lapitekk
1855. aastal ehitatud Vara kirikus tehti suuremaid parandustöid 1926. aastal, siis vahetati ka tornilaudist. Aeg ja sõja-aastad, aga ka kiriku kõrval kasvav ohvritamm, mis oma kaks oksa kirikutorni plekk-katte alla kasvatas, rikkusid torni tervist. Kaitseks ilmastiku eest löödi tornile uus plekitükk peale ja nii nägi see õpetaja sõnul välja nagu nõukogudeaegne plekkgaraaž või kulunud lapitekk.
Oli suur õnn, et 2004. aasta suvel lõigati ohvritamme oksad tornipleki alt välja ja lapiti auk taas, sest järgmise aasta jaanuaritorm marutas sealkandis kõvasti: teeotsas kasvanud kaheteistkümnest kuusest jäi püsti vaid kolm. «Õnneks ei läinud tuul tornipleki alla, muidu oleks ta pleki purjena kaasa võtnud,» ütleb õpetaja.
Kui 2005. aastal akende restaureerimiseks hinnapäring tehti, uuriti ka torni remonditööde maksumust. Masu tõttu langes töö hind rohkem kui kaks korda, raha saadi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse turismi ja väikeettevõtluse arendamise Peipsiveere programmi kaudu. Ehitustööd algasid möödunud aasta augustis ja koguduse aastapäeval 4. oktoobril rõõmustati tulemuse üle. Töö tegid AS Haspo töömehed ja kogu protsess sujus hästi.
Remonditööde käigus selgus, et tornilaudises oli ohtralt kuuliauke ja laudis ise pehme, pista või sõrm läbi. Välja vahetati aastaarvu 1899 kandnud püst- ja ristpalk, mis hoidsid tornikukke ja -muna, neid saab näha kirikuruumis, kus nad ootavad aega, mil neid paremini eksponeerida saaks. Restaureeriti ja kullati üle ka tuulelipuna toimiv kukk ja paari ämbri jagu vett sisaldanud muna.
Õpetaja Vilu räägib veel, et jaanipäeva paiku helistati sooviga lasta 19. septembril kirikus abielu õnnistada. Õpetaja rõõmustas, et üle tüki aja on kirikus taas laulatus, hiljem selgus, et tähistatakse hoopis abielu 60. aastapäeva. Töömehed olid lahkelt nõus pühaliku toimingu ajaks töö katkestama. Õpetaja peab taolist sündmust vaimselt keeruliseks, sest paaril on oma pikast koosoldud ajast enam rääkida kui temal neile midagi öelda.

Inimlikud sidemed
«Kiriku füüsiline kordategemine ei ole probleem, raha pole maailmast otsa saanud, aga inimesi kiriku juurde saada on raskem,» ütleb Aare Vilu. Heameelt valmistab mõni eraannetaja: annetusi on tehtud torni uuendamiseks, aga 2007. aastal ütles keegi, et kiriku kell kõlab halvasti, ja tänu heale annetajale saadigi Saksamaalt uus.
Kevadel ja sügisel on kiriku juures talgupäevad, kuhu sageli koguneb kaks korda rohkem inimesi kui koguduses liikmesannetajaid. Rahvarohked on koguduse kalmistupühad ja lahkunute ärasaatmised.
Kristlased, kes on Varale elama asunud, on end siinse kogudusega sidunud. Õpetaja ütleb end mitte mäletavat, et kunagi oleks jumalateenistusel olnud vähem kui kümme inimest.
«On kurb, et elan Tartus ja päevast päeva koguduseliikmetega kokku ei puutu. Kord rääkis Tartu Peetri koguduse kirikumees lahingutest Varal, kus ta ise sõjapaos oli. Nendele aegadele mõeldes tundub ime, et kirikuhoone püsima jäi,» ütleb Vilu.
Õpetaja püüab leida aega inimestega koos olemiseks ja nende külastamiseks. Eelmisel aastal käis ta kodus leeritunde andmas. Ka kohalik võim aitab hoida inimlikke sidemeid, tuues eakaid suurematel tähtpäevadel kirikusse ja pakkudes pärast võimalust koosviibimiseks kaetud laua taga. Koolilapsed käivad kirikus esinemas, ka külmal ajal, ja pühapäevakool kasutab keskuses Varal noortekeskuse ruume. Eestvedajadki on samad.
Kuigi kogudusel praegu organisti ei ole, on suurematel pühadel käinud mängimas legendaarse kirikuõpetaja Jüri Kimmeli tütar Kersti Lamp Tartust.
«Vaikselt ja väikselt käib meie elu ja kui küsiks vallas kellegi käest, mida ta koguduse tegemistest arvab, toodaks kindlasti mitutki asja esile, kuid miks end kogudusega ei seota, vaid oodatakse, kuni keegi midagi teeb, ei ole päriselt selge,» võtab hingekarjane jutuajamise kokku.

Rita Puidet

Vara kirik

• Brigittale pühendatud kabel rajati orduajal, esmamainimine 1669.
• 19. saj oli vana puukirik hävinud ning 1854–1855 valmis krahv Sieversi eestvõttel praegune kivikirik.
• Altarimaal «Kristus ristil» (originaal 1848, F. Moritz, varastatud 1990; selle asemel H. Tuksami poolt 1990.a maalitud samasüžeeline maal).

Aare Vilu
Sündinud 3. veebruaril 1968 Kiviõlis.
Ordineeritud diakoniks 30. detsembril 1997 ja õpetajaks 9. augustil 2001.
Töötab 2001. aasta juulist haridus- ja teadusministeeriumi noorteosakonnas peaeksperdina ja 1. oktoobrist 2005 Vara Brigitta koguduse vaimulikuna.