Veranda: võlupärane paik lapsepõlvest
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 11. märts 2009 Nr 10 /
Fotol Augustit ei ole. Ta oli siis juba surnud. Ja tegelikult ma ei olnud teda näinudki. Aga pilt sellest, kus me oleme verandal – uks on avatud rõdule, vanaaegsed tugitoolid, sohva ja terve üks sein on täis tema maale, signeeritud A. Roowi nimega – Augusti kohalolu ja hõng oli alati olemas ja see muutis mu lapseea veelgi rikkamaks.
Selma-Melaniel on heleroheline kostüüm ja huuled värvitud. Kohvitassid on indigopruunid ja muhu mustriga ning minul on Kleopatra soeng. Meeri on Rakverest külla sõitnud ning ema ja isa on ka sääl. Foto sellest päevast verandal – Selma-Melanie on parasjagu tõusmas korvtoolist, mina hoian kätt kohvitassiga suu juures ja naeratan…
Veranda. See võlupärane paik minu vihmapäevadel lapsepõlves, kui ma tugitoolis Remarque’i lugesin. Ja mille rõdul istus Selma-Melanie ühel oma Viini toolidest ning tõstis käe silmadele varjuks päikese eest, kui ma tulin väravast sisse. Ma olin vaba ja muretu ja noor! Ma tahan, et oleksin alati nii vaba.
Mis on järel Roowide ammusest toredusest? Ma ei tea. Ometi hooman endas salapäraseid asju, midagi, mis on mul veres ja mis muudab mu teistsuguseks. Jõuavad pühad ka Kivimäele, klaasverandaga majja, ja see on otsekui lohutus, sest keegi, kes on siin elanud enne meid, on kandnud ka nii kurbust kui õnne.
Augusti kui oma esivanema tarkust vajaksin ma praegu, mõtlesin ühel lootusetul hetkel, tajudes pea kohal rippuvat saatust kui kahe teraga mõõka. Jah, tõesti, siis tundes sidet aja tagantki, vere kaudu. Otsekui oleks ta füüsiliselt kohal, et pojatütart kaitsta. Peale Jumala. Sest iga inimene, keda tundsin, jättis mulle endast justkui pärandi.
Kui ma mõtlen armastusest, meenub mulle Marie. Viha meenutab mulle H-d. Ma mõtlen kõigi peale – ja piiratud on mu võimalused ikka veel neile toetuda.
Maalid, mis on otsekui mõttetult rippunud seintel, ja nii päevast päeva, aastast aastasse. Otsekui oleks ma sajandeid elanud apaatsuses ja tolmus, tõstnud oma unise pea üle ääre (mille?) ja puhunud ära puudrikorra mälestustelt.
On ootel õhtu valgustet palee.
Marju Roov
