Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

20. augusti eel Eesti kiituseks

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kristjan Luhamets

President Lennart Meri jälgis hoolega, et me rahvana olulistest asjadest rääkides kasutaksime õigeid sõnu. Riikliku tähtpäeva 20. augusti kohta kasutatakse meil kahte versiooni. On taasiseseisvumispäev või ka taasiseseisvumispüha ning iseseisvuse taastamise päev ja püha. Esmapilgul nagu polegi suurt vahet, esimene variant on kindlasti suupärasem ja lihtsam ning leiab seeläbi rohket kasutamist. Lennart Meri aga soovitas (ehk isegi nõudis), et me räägiksime iseseisvuse taastamisest (versus taasiseseisvumisest) ja selle tähistamisest.
Vahe on põhimõtteline. Me tegime iseseisvuse taastamiseks palju tööd, olime oma tegevustes aktiivsed – taastasime iseseisvuse, mitte ei istunud õunapuu all seni, kuni õun maha kukkus – ups! ja taasiseseisvusime. Loomulikult ei saa eitada meile kasulikku rahvusvahelist olukorda ning selle tarka ära kasutamist, kuid ka selle tekitamises lõime aktiivselt kaasa (Nõukogude Liidu lagundajateks peetakse esmajärjekorras Balti riike).
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal on kohane rõhutada ja tähistada aktiivsust. Üldiselt peame ennast tarmukateks ning nutikateks – sellised me eestlased oleme! Kuid me oleme enda kohta öelnud ka seda, et nõukogude ajal viisime selle aja totrusi ellu saksa täpsusega. Nendes hinnangutes on pehmelt öeldes vastuolu sees. Ja küllap me olemegi vastuolulised.
Umbes kuu tagasi levis meedias uudis viikingikülast ja seal elanud lambast. Et tegemist on turistidele mõeldud kohaga, siis ei tohi lambaid lihtsalt niisama pidada. Vaja on end loomaaiaks vormistada ning vastav tegevusluba taotleda.
Tuginen selles loomaaia loos meediast pärit infole ja see meenutab kunagist teemat mitmeteistkümnest kraanikausi nõudest, mis meil Eestis väikeettevõtlusele tugeva hoobi andis. Hiljem selgus, et see kraanikausside nõue külakohvikutes oli ülepingutatud agarus.
Tule taevas appi, karjataksid ilmselt nii Lennart Meri kui Andrus Ansip, kuid seal me nüüd oleme: lammaste pidamiseks-näitamiseks (või vaatamiseks) tuleb ametlikult loomaaiaks hakata. Talupoja aktiivsus põrkub ogarusega ja lihtsam oleks niisama õunapuu all pikutada.
Mõttelaiskus, ükskõiksus, tegevusetus on kiired tulema: ühtpidi ülereguleerimine ja aktiivset inimest umbusaldav bürokraatia, mis tarmukaid inimesi pärsib, ning teisalt agressiivne pealiskaudsus, millega meedia ja reklaamitööstus tarbijaid tulistavad ning ühesugusteks vormivad.
Anu Raud rääkis aasta tagasi ERMis peetud (mitte toimunud!) hariduskonverentsil, kui ohtlik on oma kultuurist võõrduda ja tõi näite oma õppejõutööst. Suveseminaril antud soovituse peale keeta värskeid kartuleid koorega oli keegi tudengitest küsinud, et kas rõõsa või hapukoorega. Ja see polnud teravmeelne nali. Paraku.
Ühe rahva ja kultuuri elujõud on mitmekesisuses. Kartuleid ise kasvatades või turult ostes näeme päriskartuleid. Saame ise otsustada, kas keedame neid koorega või küpsetame mundris. Supermarketid pakuvad kartuleid ka koorituna ning vaakumpakendis. Valiku saab igaüks ise teha ja valiku tegemise võimalus on põhimõtteline küsimus. Kartulid on vaid üks näide. Nõukogude ajal neid koorituna vaakumpakendis ei müüdud.
Iseseisvuse taastamine ning 20. august on pakkunud meile oma riigi näol väga head tingimused elujärje ning kultuuri arendamiseks. Üldiselt oleme väga hästi hakkama saanud ning president Merilt, kes paljudele oma ametiaja alguses natuke võõrana tundus, sest ta polnud selline nagu teised, palju õppinud.
Rumalad nõudmised või otsused, mis aeg-ajalt harja punaseks ajavad, on meie endi tehtud. Ei ole mõtet neid Euroopa Liidu kraesse ajada või demagoogiavahuga õigustada. Meie oma poliitika, valijate ning valitute võimuses on asju paremaks teha ning ka rööbastelt maha sõitnud rong uuesti teele aidata.
Et vabadus püsiks, peame olema vähemalt sama aktiivsed ja mõtteergud kui 25–30 aastat tagasi. Nivelleeriva reklaami- ja meediatööstuse vastu aga aitab suhtlemine tarkade inimestega ning head raamatud. Ja tähtis on mõista ka enda rolli, sest meist kõigist sõltub väga palju.
Laenates Hando Runnelilt: „Muuda ennast, muutub maailm, / mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu; / kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks, / nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!“

Klaas,Urmas

 

 

 

 

Urmas Klaas,
kolumnist