Haridus on, mis jääb, kui õpitu ununeb

Soovin õnne ja õnnistust, minu auväärt ja armas alma mater – tõlkes „toitev ema“!

Albert Einstein on kaunilt öelnud: „Haridus on see, mis jääb järele, kui kõik õpitu on unustatud.“ Leonardo da Vinci selgitas: „Õppimine on ainus asi, mida mõistus kunagi ei ammenda, kunagi ei karda ega kunagi ei kahetse.“

Oli kaunis suvepäev, 8. juuli 1970, kui läksin koos isa Eduardiga konsistooriumi, kus olin lapsena palju käinud ja alates 1965. aastast õppinud kirikumuusika osakonnas. Peapiiskop Alfred Tooming võttis mu avalduse vastu. Nii see algas. Peapiiskop kinkis kreekakeelse Uue Testamendi pühendusega: „Tulevasele sõnasulasele Tiit Salumäele esimese kontakti loomise puhul instituudiga.“

Minu jaoks oli ülikool kindla aja ja õppekavaga. See polnud mingi kaugõpe, vaid akadeemiline ülikool. Oluline oli üliõpilasstaatus ja professorid hoidsid ülikooli akadeemilist olemust. Üliõpilasena teenisin Kuusalu, Loksa ja Leesi kogudust oma isa Eduard Salumäe praktikandina.  

Meenutan ajalugu. EELK konsistoorium asutas 3. mail 1946 Usuteaduse Instituudi, mis pidi rasketel aegadel kandma nime Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon. Nii oleme vanim erakõrgkool Eestis. Usuteaduse Instituudi organiseerivas toimkonnas olid piiskopi kohusetäitja August Pähn, teaduslik sekretär Evald Saag ja liikmed Uku Masing, Jüri Kimmel ja Adolf Horn. Lisandus hilisem dekaan Ago Viljari. Uku Masing kaitses doktoritöö 1947. aastal.

Kuna Nõukogude okupatsioonivõim soovis kiriku kaotada, tuli meil võidelda nii kiriku kui ka Usuteaduse Instituudi eest. Uku Masingut survestati instituudist lahkuma 1964. aastal. Mitmed masingiaanid ei pidanud sobivaks küsida pensioniavaldust. Mul õnnestus see saada Uku Masingu käest ja andsin tema pensioniavalduse 1973. aastal EELK konsistooriumile üle.

Meie soov oli taastada Usuteaduse Instituut. Elu arenes.

Üks sümbol üliõpilaselus oli üliõpilasmüts, mida kandsime, ja teiseks oli sõrmus. 27. jaanuaril 1972 andsin peapiiskopile, rektorile üle taotluse: „Palume meil, Usuteaduse Instituudi vilistlastel ja üliõpilastel, lubada kanda õpinguaastate mälestuseks sõrmust kirjaga „Usuteaduse Instituut“.“ Sõrmuse kujundas Uno Roosvalt.

Kas sõrmus on jätkuvalt kasutusel?

Olukord muutus 1973. aastal, kui mulle lisandus konsistooriumi käsundusametniku ametikoht ja vastutus.

Oma õpinguajast meenutan eriti suure tänuga praktilise usuteaduse õppetooli juhatajat, emeriitpeapiiskop dr Jaan Kiivitit. Ta oli mulle kõige suurem autoriteet. Tema meetod oli, et keegi ei tohi lahkuda teadmisega: „Küll ma olen tubli!” Kui keegi oli esitanud päris nõrga töö, oskas Kiivit leida midagi, mida seada eeskujuks. Kui keegi oli esitanud suurepärase töö, oskas ta aga näidata midagi, mis sealt veel puudu jäi. Meenutan kõiki õppejõude suurima austusega.

Meie kooli püsimajäämine oli keeruline ja selleks oli vaja algatada uusi projekte. Üheks uueks algusesks sai 17.–18. mail 1973 toimunud Usuteaduse Instituudi esimene ekskursioon Saaremaale koos Villem Raamiga. Hiljem toimus veel mitu õppeekskursiooni.

Olin 1974.–1988. aastal EELK Usuteaduse raamatukogu juhataja. Okupatsiooniajal olid kõik religioosse sisuga raamatud raamatukogudes keelatud ja paigutatud erifondi. Erandiks oli meie konsistooriumi raamatukogu ja selle raamatukapp, kus hoiti masinakirjas paljundatud õpikuid. Tööülesannete tõttu Haapsalus kutsusin endale abiliseks Harri Reinu ja andsin talle 1988. aastal instituudi raamatukoguhoidja ameti üle.

Minu õpingud EELK Usuteaduse Instituudis lõppesid õigusega esitada magistritöö. EELK konsistooriumi otsus oli järgmine: „Tunnistada usuteaduse üliõpilane Tiit Salumäe Usuteaduse Instituudi lõpetanuks arvates 1. oktoobrist 1975. a. ning anda temale samast kuupäevast õpetaja ametinimetus ametiristi kandmise õigusega.“

Magistritööga ei suutnud ma edasi minna, sest ülesandeid ja ameteid oli palju. Alustasin küll kiriku rahutöö uurimisega ja 1986. aastal ilmus mu raamat „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja rahuliikumine“.

2007. aastal läbisin õpetajakoolituse ja sain põhikooli ning gümnaasiumi religiooniõpetuse õpetaja kutse. Lõputöö oli „Religiooniõpetuse käsitlemine ajalehes Postimees 2002–2006.“

Mul on olnud kümneid praktikate, nii olen alma materiga jätkuvalt seotud.

Tiit Salumäe

emeriitpiiskop, Usuteaduse Instituudi vilistlane