UI andis julguse olla mina ise

Kui meie keskel oleks täna Usuteaduse Instituudi (UI) legendaarne sekretär Mai Prommik, küllap ta oskaks üsnagi värvikalt kirjeldada, kuidas ühel 1993. aasta suvepäeval lükkas üks isa kantselei uksest sisse kohmetu poisikese. Kantselei asus tol ajal seal, kus tänapäeval on professorite tuba. See tundus nii suur, nii hämar ja salapärane. Akna all istus sekretär, kellele too poisike püüdis kogeledes selgitada, et tahab UI-sse õppima tulla.

Täna võin ainult imestada, et mind instituuti vastu võeti. Sellele vaatamata, et teoloogiat tundsin vaid leeritundide tasemel ja katekismuse piires. Sisseastumisavalduseski oskasin teha selle ühe ja tüüpilise kirjavea: kirjutasin „Usuteaduse Instituut“ asemel „UsuteadusTe Instituut“. Aga võib-olla ongi see eriline, otsekui prohvetlik viga? Kas ehk iga põlvkonna korratav viga, mis osutab tõsiasjale, et igal teoloogil on oma teoloogia, oma usuteadus?

See oli täiesti uus ja tundmatu maailm, kuhu sattusin. Värvikas maailm. Kui mõtlen neile, kellega koos ma õppima asusin, siis olin nende hulgas vaieldamatult kõige noorem. Isegi noorem kui Robert Bunder. Sekretär Mai kutsuski mind vahel UI pesamunaks.

Muidugi ei tähendanud see alavääristamist. Evald Saag ütles sissejuhatavas loengus: „Arvestage sellega, et teie olete nüüd teoloogid. Kes on teoloogiat õppima asunud, on teoloog.“

Nii mõnigi alustanutest oli „teisel ringil“, olles avastanud pärast paljusid tööaastaid, et tema kutsumus on kirikus. Oli neid, kes olid muu töö kõrvalt aastaid teinud kirikutööd ja kes teadsid täpselt, kuhu tahavad jõuda. Olid omad sõpruskonnad – samast praostkonnast või piirkonnast. Lõuna-Eestist Tallinnasse sessile tulek tähendas sageli kogu praostkonna asjade ajamist konsistooriumis ja mujalgi.

Ja siis mina. Esimesed arglikud sammud teoloogias, esimesed arglikud sõõmud UI õhku.

Vahel olen kuulnud kedagi pisikese nostalgiaga õhkamas: „UI pole enam see, mis ta oli.“ Keegi küsis umbes 30 aastat tagasi, kes on mu õppejõud. Kuulnud mu vastust, sai ta kurvaks ja leidis, et on suur õnnetus, et ma ei saa enam õppida Uku Masingu, Evald Saagi ja Elmar Salumaa juures. Võimalik. Need teoloogid – olgu siia lisatud veel Kaide Rätsep, Robert Kannukene ja Toomas Paul – on nii suured vaimuhiiglased, et ainuüksi neile mõtlemine täidab aukartusega. Tõepoolest, mida suudaksid nad veel täna, mil maailm on lahti …

Minule aga on kustumatu jälje jätnud Randar Tasmuth, tänu kelle korrektsusele kreeka keeles ei unusta ma enam kunagi hõngusi ja rõhumärke peale panna, ja kellega koos olen teinud ilusat koostööd perikoopide kommentaaride koostamise vallas. Muidugi Gustav Piir, kellelt oli liturgikas väga keeruline üle kolme kätte saada. Ma ei tea tänaseni peast õigeusu kiriku hommikuteenistuse 14. põhiosa. Ehk isa Mattias teab?

See ei ole aga takistanud mind saamast toomkiriku nii-öelda tseremooniameistriks. Üks mu hea ametiõde meenutab tänaseni (nüüd juba väikese naerukilluga silmanurgas) religioonifenomenoloogia õppejõudu Jüri Raudseppa, kes vist ainsana märkis puudujaid ja koostas selle alusel personaalseid eksamiküsimustikke, kes millisest loengust oli puudunud.

Kas see mu ametiõde mäletaks veel 30 aastat hiljem, et saatan on akkadi keeles šertu, kui ta poleks sellest loengust puudunud ja oma eksamilehele just selle küsimuse saanud? Ja kes suudaks unustada füüsiliselt nõudlikke hääleseadeseminare koos juurdekuuluva sissejuhatusega aktiivsünnituse tehnikasse? Kes teab, see teab.

UI-s on igal ajal tähelepanuväärsed õppejõude. Täna teevad siin ilma Jaan Lahe (talle tervitused Egiptusesse), Ergo Naab, Urmas Nõmmik ja Thomas-Andreas Põder ja paljud teised – rahvusvahelise haardega teoloogid.

Oluline, mille UI-st kaasa sain, on julgus olla mina ise. Olla teoloog ei tähenda pimesi korüfeede kopeerimist – olla suure vaimu väike koopia, olgu siis väike Masing või väike Salumaa. Oluline on suurte isiksuste abil leida oma tee, mida mööda minna, et saada selleks, kes olen täna mina ja kes on need, kes 1993. aastal alustasid.

UI ei ole enam see, mis oli ta mu eelkäijate ajal. UI pole ka see, mis ta oli minu ajal. Ei saagi olla. Ja ei peagi olema. UI on iga põlvkonna jaoks uus. Nagu vanal tammel on igal sügisel uued tõrud – kasvanud just selle suve soojuses ja tuules. Aga juur, mis UI-d kannab, istub sügaval meie teoloogiapinnases, sügaval läänekristlikus kultuuris. Ja tänu sellele ta püsib.

Õnnistatud aastaid minu heldele emale!

Joel Siim

Tallinna Toomkoguduse abiõpetaja, UI vilistlane