Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 2. osa

1. Seksuaalsus kui elu, viljakuse ja perekonna osa

Vana-Lähis-Ida kultuurides kuulus seksuaalsus kõigepealt elu jätkumise, viljakuse ja perekondliku korra juurde. Inimese seksuaalkäitumine ei olnud ainult eraasi, vaid puudutas perekonna au, pärandit, sugulussuhete selgust, majanduslikke kokkuleppeid ja jumalate või Jumala ees seismist. Abielu oli peamine ühiskondlikult ja õiguslikult tunnustatud raamistik seksuaalvahekorrale.

Piibli loomislood väljendavad seda üldist tausta. Preestriraamatu loomisloos öeldakse, et Jumal lõi inimese „meheks ja naiseks“ ning õnnistas neid sõnadega: „Olge viljakad ja teid saagu palju“ (1Ms 1:27–28). Jahvistlikus loomisloos seletatakse mehe ja naise teineteise poole tõmbumist lausega: „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!“ (1Ms 2:24).

Neid tekste kasutatakse hiljem ka Uue Testamendi abielukäsitluses (Mt 19:4–6; Mk 10:6–9). Ent need ei ole tekstid, mille esmane eesmärk oleks arutleda tänapäevases mõttes seksuaalse orientatsiooni üle. Need räägivad loomisest, viljakusest, mehe ja naise kokkukuulumisest ning inimelu jätkumisest.

Heteroseksuaalne suhe oli Piibli maailmas kõige sagedamini seotud järglaste saamisega. Aabrahami ja Saara, Iisaki ja Rebeka, Jaakobi, Lea ja Raaheli lood keerlevad suuresti viljatuse, tõotatud pärija, laste saamise ja sugukonna tuleviku ümber (1Ms 16–18; 21; 25; 29–30). Viljatus ei olnud ainult isiklik õnnetus, vaid sotsiaalne ja teoloogiline kriis. Saara naerab, kui talle tõotatakse poeg; Raahel hüüab Jaakobile: „Anna mulle lapsi, muidu ma suren!“; Hanna nutab templis lapse pärast; Eliisabeti rasedus Luuka evangeeliumis tähistab häbi äravõtmist. Laps ei ole üksnes emotsionaalne õnn, vaid märk sellest, et elu, nimi ja tõotus jätkuvad.

Vana-Lähis-Ida seadused kinnitavad sama pilti. Vana-Babüloonia Hammurapi seadustes on abielu lepingu ja perekondliku korra küsimus: § 128 rõhutab, et abielu peab olema õiguslikult vormistatud; §-id 138–140 käsitlevad lahutust ja varalisi hüvitisi; §-id 144–146 käsitlevad olukordi, kus mees võtab naise viljatuse või järglaste puudumise tõttu teise naise või kasutab järglase sigitamiseks orjatari.

Need sätted ei väljenda romantilise armastuse ideaali, vaid olid vajalikud perekonna, pärandi ja järgluse korraldamiseks. Kesk-Assüüria seadustes on naise seksuaalne staatus veelgi rangemalt seotud isa ja mehe õigustega. Hetiidi seadustes (§-id 187–200) käsitletakse intsesti, loomapilastust ja muid seksuaalseid kõrvalekaldeid kui suhteid, mis rikuvad ühiskondliku ja kosmilise korra piire.

Vana-Lähis-Ida jutustustes ja lepingutes näeme konkreetseid paralleele Piiblile. Nuzi tekstides võib viljatu naine anda oma mehele orjatari, et see sigitaks talle järeltulija; see aitab mõista Saara ja Haagari (1Ms 16) ning Raaheli ja Bilha lugu (1Ms 30). Elefantiine juudi kogukonna papüüruste abielulepingud (Pärsia ajajärgust, st 5. ja 4. saj-st eKr) näitavad, et abielu oli seotud kaasavara, lahutuse, varaliste kohustuste ja perekondlike õigustega. Need tekstid asetavad Piibli lood palju laiemasse Lähis-Ida õigus- ja perekonnakultuuri konteksti.

Ent seksuaalsust ei nähtud ainult järglaste saamise vahendina. Egiptuse armastuslaulud, eriti Papyrus Chester Beatty I ja Papyrus Harris 500, kõnelevad igatsusest, kehast, lõhnadest, armastatu ilust ja kohtumise ootusest väga lähedasel moel Ülemlaulule. Egiptuse armastusluules võib armastus teha inimese haigeks; kallima lõhn ja hääl mõjuvad peaaegu maagiliselt; igatsus on kehaline kogemus. Need motiivid meenutavad Ülemlaulu kõnet õunapuust, lõhnadest, aedadest, viinamarjadest ja kallima kehast.

Mesopotaamia jumaluste Inanna/Ištari ja Dumuzi armastuslauludes põimuvad erootika, viljakus ja kuninglik ideoloogia. Jumalanna ja armastatu liit ei ole seal ainult privaatne suhe, vaid maa viljakuse, karjade, põldude ja kuningliku heaolu kujund. Sumeri „püha abielu“ lauludes võib kuninga ja jumalanna ühendus sümboliseerida kogu maa õitsengut. Egiptuse „Kahe venna loos“ käivitab sündmustiku naise seksuaalne iha, tagasilükatud soov ja valesüüdistus, mis on paralleeliks loole Pootifari naisest, kes püüdis võrgustada Joosepit, kes sattus naise valesüüdistuse tõttu vanglasse (1Ms 39). See näitab, kuidas seksuaalsus võis jutustustes olla iha, au, vägivalla, ohu ja üleloomuliku sekkumise ristumiskoht.

Piiblis on erootilise seksuaalsuse kõige ilmekam näide Ülemlaul. Seal ei kõnelda seksuaalsusest eeskätt laste saamise või perekondliku lepingu keeles, vaid igatsuse, ilu, keha, lõhnade, aedade, otsimise ja leidmise kujundite abil. Naine kõneleb aktiivselt, otsib oma armastatut, kirjeldab tema keha ja väljendab oma iha (Ül 1:2–4; 3:1–4; 5:10–16; 7:10–13). See on Piiblis erakordne tekst, sest mehe ja naise vaheline iha ei ole seal esmalt oht ega probleem, vaid omaette poeetiline maailm.

Puhtuse vaatenurgast seostus elu tekkimine ühtaegu õnnistuse ja piiriseisundiga. Sünnitus tõi kaasa rituaalse ebapuhtuse (3Ms 12), seemnepurse ja suguühe rituaalse ebapuhtuse kuni õhtuni (3Ms 15:16–18), menstruatsioon ja verejooks pikema ebapuhtuse (3Ms 15:19–30). See ei tähenda, et sünnitus, seks või menstruatsioon oleksid Piibli järgi „halvad“. Pigem tähistavad nad olukordi, kus elu kandvad ained – veri, sperma, sünnitusveri – liiguvad üle keha piiride ja vajavad rituaalset korrastamist. Seksuaalsus oli seetõttu korraga eluandev ja püha ruumi läheduses ajutiselt piiratud.

Varakristluses muutus see pinge veel nähtavamaks. Ühelt poolt kaitses kristlus abielu kui head Jumala loodud korda, mis ühendab seksuaalselt kahte sugupoolt, teiselt poolt tõstis see aga esile võimaluse loobuda seksuaalsusest taevariigi nimel. Pauluse 1Kr 7 soovitus vallalisuse kohta ei olnud veel hilisema kloostrielu programm, kuid sellest sai üks lähtekohti hilisematele aruteludele neitsilikkuse ja tsölibaadi üle.

Brown rõhutab, et kristlik seksuaalne loobumine ei olnud lihtsalt laenatud tollasest kultuuritaustast (Vesta neitsid, askeetlikud juudi rühmitused), vaid tõi kaasa uued inimese- ja ühiskonnakäsitused: keha ei olnud enam ainult linna ja perekonna järjepidevuse tööriist, vaid võis saada märgiks uuest ajastust, kus ülestõusmise lootus asendas järglaste kaudu jätkumise antiikse ideaali.

Jaan Lahe

(Järgneb.)