Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 10. osa
/ Autor: Jaan Lahe / Rubriik: Elu ja Inimesed, Järjejutt / Number: 09. september 2026 Nr 32 /
9. Meditsiinilised ja filosoofilised arusaamad ihast
Antiikmaailmas ei olnud seksuaalsus ainult seaduse ja moraali küsimus. Sellest mõeldi ka meditsiiniliselt ja filosoofiliselt. Kreeka meditsiinis seostati keha nelja vedeliku, soojuse, niiskuse, seemne ja tasakaaluga. Mehe ja naise keha mõisteti hierarhiliselt: mees oli sageli norm, naist seletati kui mehe teistsugust, nõrgemat või külmemat „varianti“.
Aristoteles kujutab meest aktiivse vormiandjana ja naist passiivsema kaasaitajana uue elu tekkimisel. Hippokratesele omistatud tekstid seostavad seksuaalsust, seemet, menstruatsiooni ja naise keha tervist füsioloogiliste voolude ning tasakaaluga. Aretaiose käsitlused näitavad, kuidas spermat võidi seostada meheliku jõu, soojuse ja elujõuga. Brown rõhutab, et selline meditsiiniline õpetus kehast toetas sotsiaalset hierarhiat: mees oli aktiivne ja kuum, naine passiivsem ja külmem.
Heteroseksuaalset iha käsitleti ambivalentselt. Ühelt poolt oli see vajalik järglaste saamiseks ja perekonna jätkumiseks; teiselt poolt võis kontrollimatu iha ohustada meest, perekonda ja ühiskonda. Õpetussõnade raamatus on „võõra naise“ kuju just sellise ohu kehastus: ta meelitab meest, viib ta tarkuse teelt kõrvale ja hävitab tema au ning elu. Taaveti ja Batseba lugu näitab, kuidas kuninglik iha võib muutuda võimu kuritarvitamiseks, abielurikkumiseks ja mõrvaks.
Filosoofid, eriti stoikud, kõnelesid enesevalitsusest. Iha ei olnud tingimata halb, kuid see pidi alluma mõistusele. Musonius Rufus rõhutab, et seksuaalsus peaks kuuluma abielusse ja olema seotud enesedistsipliiniga. Seneca ja Epiktetos kõnelevad kirgede valitsemisest laiemalt.
Jeesuse sõnad Mt 5:27–30 lähevad samas suunas, kuid radikaliseerivad probleemi: küsimus ei ole ainult keelatud teos, vaid pilgus ja südame suunitluses. Heteroseksuaalne iha ei ole iseenesest halb, nagu näitab Ülemlaul, kuid iha võib muutuda teist inimest omastavaks ja hävitavaks jõuks. Seetõttu tuleb eristada Ülemlaulu vastastikust igatsust Õpetussõnade hoiatustest ja Taaveti-Batseba loo võimu kuritarvitamisest.
Puhtuse mõttes liitub siin meditsiiniline keha „rituaalse kehaga“. Veri, seeme, menstruatsioon, sünnitus ja seksuaalne eritis ei ole ainult füsioloogilised, vaid kultuuriliselt tähenduslikud nähtused. Kreeka meditsiinis seletatakse neid keha soojuse, niiskuse ja tasakaalu kaudu.
Piibli preesterlikus mõtlemises nõutakse ebapuhtuses olijatelt pesemist, ooteaega ja mõnikord ohvri toomist, et inimene saaks taas täielikult osaleda pühas ruumis. Stoiku jaoks on probleem kirg, mis allutab mõistuse; preesterliku puhtuse jaoks on aga probleem piiriseisund, mis vajab rituaalset lahendust; Pauluse jaoks on probleemiks nii kontrollimatu iha kui ka ihu kuulumine valesse suhtesse.
Jaan Lahe
(Järgneb.)
