Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 11. osa

10. Juudi seksuaaleetika 1. sajandil

1. sajandi juudi maailm elas korraga mitmes kontekstis: Toora seadused, Teise templi aegne vagadus, hellenistlik kultuur ja Rooma võim. Seksuaalsust mõisteti eelkõige Jumala lepingu ja pühaduse raamistikus. Iisrael pidi olema püha rahvas ning seksuaalkäitumine kuulus selle pühaduse juurde.

3Ms 18 ja 20 keskenduvad suuresti heteroseksuaalsetele suhetele: keelatud on seksuaalsuhted lähisugulastega, isa naisega, miniaga, vennanaisega, naise ja tema tütrega, naisega ajal, mil tal on menstruatsioon ning ligimese naisega. Meestevahelise seksuaalvahekorra keeld kuulub sellesse laia heteroseksuaalse ja perekondliku seksuaalkorra raamistikku. Seksuaalsust reguleerivad keelud ei puuduta üksnes seksuaalsust, vaid ka pühadust ning Iisraeli piiritlemist teiste rahvaste suhtes.

Teise templi aja juudi kirjanduses leidub rohkelt konkreetseid näiteid. Toobiti raamatus on Tobiase ja Saara abielu seotud palve, deemonliku ohu ja abielulise puhtusega (Tb 6–8). Saalomoni tarkuseraamatus 13–14 seotakse ebajumalateenistust moraalse ja seksuaalse korratusega. Siiraki tarkuseraamat hoiatab võõraste naiste, iha ja abielurikkumise eest, kuid kiidab head abikaasat ja korrastatud majapidamist. Juubelite raamatus on seksuaalne kord seotud loomise, sugupuu ja Iisraeli identiteediga. Philon Aleksandriast käsitleb seksuaalseid norme loomuse, seaduse ja enesevalitsuse mõistete abil.

Puhtuseküsimused olid siin keskse tähtsusega. 3Ms 12 käsitleb sünnitust, 3Ms 15 suguelundite eritisi, menstruatsiooni ja seemnepurset, 3Ms 18 ja 20 moraalseid ja perekondlikke seksuaalseid piire. Qumrani templirull ja Damaskuse dokument näitavad, et seksuaalsus võis olla seotud sakraalse ruumi piiridega: seksuaalne tegevus võis olla Jeruusalemma või püha ruumi läheduses sobimatu. Juubelite raamatus võib Eedeni aeda kujutada pühapaigana, kus seksuaalne tegevus ei kuulu püha ruumi sisse. See näitab, et seksuaalne puhtus ei olnud ainult isiklik moraal, vaid ka ruumi, aja ja kogukonna korrastamise viis.

Teise templi aja juutluses oli oluline ka abielu püsivus. Jeesuse ütlused lahutuse kohta tuleb asetada juudi lahutusdebattide taustale. 5Ms 24:1–4 lubab lahutuskirja, kuid Jeesus tõlgendab seda inimliku kõvaduse märgina ja pöördub loomise alguse poole (Mt 19:3–9; Mk 10:2–12). Lahutus ei puuduta ainult mehe õigust, vaid ka naise haavatavust, abielu pühadust ja Jumala loomistahet.

Pauluski jääb seksuaalsust puudutavates küsimustes üldiselt juutluse piiresse, kuid tema kogudused asuvad kreeka-rooma linnades. Seetõttu kohtuvad tema kirjades juutlik arusaam pühadusest, kreeka-rooma linnakultuuri seksuaalsed praktikad ja kristlik arusaam ihust kui Kristusele kuuluvast. Eriti selgelt tuleb see välja 1Kr, kus ta käsitleb seksuaalset askeesi, abielu, prostitutsiooni ja ihu pühadust.

Jaan Lahe

(Järgneb.)