Põlvkondade vahetusest

Viimased nädalad on Kaitseväe ja Kaitseliidu kaplaniteenistuses olnud erilise tähendusega. Oleme ära saatnud kolonel Mihkel Viise, esimese taasasutamisjärgse Eesti kaitseväe peakaplani aastatel 1995–1998, ja kolonel Tõnis Nõmmiku, peakaplani aastatel 1998–2006. Nende panus Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse taastamisse ja kujundamisse on olnud hindamatu.

Nende lahkumine ei ole üksnes kahe väärika mehe maise teekonna lõpp. See on ka märk ühe ajastu muutumisest. Inimesed, kelle poole oleme harjunud vaatama kui eelkäijate, õpetajate ja nõuandjate poole, ei ole enam meie keskel. Sellistel hetkedel tajume eriti selgelt, et vastutus liigub edasi. Kuid see ei puuduta ainult minevikku. Võib öelda, et praegu toimub Kaitseväe kaplaniteenistuses põlvkondade vahetus.

Uute kaplanite tulemine teenistusse kõneleb sellest, et Jumala töö ei lõpe ühe põlvkonnaga. See kandub, ja peabki kanduma edasi, ühelt põlvkonnalt teisele.

Endine peakaplan kolonelleitnant Gustav Kutsar, kes juhtis kaplaniteenistust aastatel 2016–2022, läks selle aasta alguses erru ja temast sai emeriitpeakaplan. Mitmetel eelmistel kümnenditel oluliselt panustanud kaplanitel saab lähiaastatel täis kaitseväes teenimise piirvanus. Kuid me ei pea põlvkondade vahetumist vaatama ainult kaotusena. See on võimalus olla tänulik nendele, kes on teinud tööd enne meid.

Kuid elu ja teenimine peavad jätkuma. Iga jätkumine eeldab, et keegi võtab vastutuse ja usaldab, et Jumal annab selleks vajaliku jõu. On rõõm, et viimaste aastate kaplani erialakursuse kaudu on mitmed vaimulikud leidnud tee kaplaniteenistusse. Nemad on uued kaplanid, kes tunnevad kutsumust teenida vaimulikuna vormis inimesi. Uute kaplanite tulemine teenistusse kõneleb sellest, et Jumala töö ei lõpe ühe põlvkonnaga. See kandub, ja peabki kanduma edasi, ühelt põlvkonnalt teisele.

Mitmed viimastel aastatel kaplaniteenistusega liitunud kaplanitest osalesid esimest või esimesi kordi selleaastasel Kevadtormi suurõppusel. Kaplanite roll õppuse keskkonnas on olla oma üksuse juures, kuulata, nõustada, toetada ja julgustada vastavalt vajadusele. Oma kohaloluga tuletab kaplan meelde üht lihtsat, kuid olulist tõsiasja: sõdur ei ole lihtsalt osa süsteemist.

Sõdur on ennekõike inimene. Seetõttu ei väljendu kaplani kõige olulisem töö suurtes avalikes kõnedes, vaid sageli vaiksetes vestlustes – hetkedel, mil sõdur räägib oma hirmudest, väsimusest, koduigatsusest või küsimustest, mida ta ei taha kõva häälega välja öelda. Nii tuletab kaplanite kohalolu meelde, et isegi kõige nõudlikumates ülesannetes jääb selle keskmesse ikkagi inimene.

Oma kohaloluga tuletab kaplan meelde üht lihtsat, kuid olulist tõsiasja: sõdur ei ole lihtsalt osa süsteemist. Sõdur on ennekõike inimene.

Kirikuna elame praegu nelipüha sündmuse järgses ajas, mis tuletab meile meelde, et me ei ela ainult minevikumälestusest, vaid Jumala Vaimu elustavast väest. Nelipüha märgib ju samuti ühe ajastu lõppu ja uue algust. Vahetult enne oma kannatamist ütles Jeesus jüngritele sõnad, mis tõenäoliselt tundusid neile arusaamatud: „Teile on parem, et ma lahkun“ (Jh 16:7). Jeesuse surm, ülestõusmine ja taevasse minemine ei olnud lihtsalt mõttetu lõpp, Jumala plaanis oli see hoopis uue ajajärgu algus.

Just nelipühal lõppes Jeesuse ajastu siin maa peal ning algas Püha Vaimu ja koguduse ajastu. Sama Püha Vaim, kes läkitas esimesed apostlid teele, annab ka täna tarkust täita neid ülesandeid, mis Jumal on meie kätte usaldanud.

Selles on sõnum ka meile. Eelkäijad lahkuvad, ajad muutuvad ja vastutus liigub edasi, kuid Jumala Vaim jääb. Tema annab jõu meie kätte usaldatud teenimistööd jätkata tänumeeles eelmiste põlvkondade tehtud töö eest ja julgustada neid, kes pärast meid tulevad.

major Ago Lilleorg

Kaitseväe peakaplan