Ettepanek liturgiarahuks

Juba mõnda aega on meie kirikus tegutsetud ühtlustatud jumalateenistuse korra nimel, mis võiks saada trükitud ka peagi ilmuvasse uude kiriku lauluraamatusse. Kahjuks on antud protsess minu hinnangul ühtlustamise asemel kiskunud lahti mitmed vanad haavad, mis on visad paranema.

Usun, et kirik tervikuna vajab tekkinud olukorras lahendust, mis looks rahu, lõpetaks ühe vastasseisu ja lubaks meil edasi tegeleda märgatavalt olulisemate teemadega. Sestap on minu kirjatükk ühest küljest suunatud piiskopliku nõukogu liikmetele, kes lähiajal kogunevad käesolevat teemat arutama, kuid laiemalt tahaksin kõneleda kogu meie kirikule.

Minu ettepanek on, et uude kiriku lauluraamatusse pandaks sisse kaks korda. Üks, mis põhineb Kirikukäsiraamatul, ja teine, mis põhineb Agendal, ja sellega tsementeeritaks kahe korra duaalsus meie kirikus. Esitan ka lühidalt kolm omapoolset argumenti.

• Ühtlustatud jumalateenistuse kord ei ole tihti reaalsuses olukorda ühtlustanud, vaid oma variantide paljususes ja laialivoolavuses varasemat mitmekesisust ja segadust veelgi suurendanud. Seda segadust on minu hinnangul suurendanud ka otsus, et kogudus ei pea kasutama mitte konsistooriumi poolt trükitud vihikut, vaid võib ühtlustatud korra põhjal koostada oma vihiku. Praktikas on kujunenud liigagi tihti nii, et vaimulik või kogudus valib teatud elemendid ühtlustatud korrast ja koostab nn oma korra, mis ei vasta ühelegi vanadest kordadest ega ka uuele ühtlustatud korrale.

• Tunnetan, et antud muudatus (kahe korra kehtestamine) oleks võimalik viia küllaltki valutult läbi kogudustes kohapeal. Käsiraamatu taustaga kogudustes laulda üks „Issand olgu teiega“ vähem on täiesti kosmeetiline muutus. Minu jutuajamised vaimulike ja koguduste liikmetega kinnitavad, et Agenda taustaga kogudused kas tajuvad ebamugavalt sisse viidud muudatusi või on nende suhtes neutraalsed. Seega oleks nende tagasipööramine küllaltki valutu ega põhjustaks märgatavat lisasegadust kogudustes.

• Agenda ja Kirikukäsiraamat on terviklikud liturgilised tekstid, mille üheks osaks on peajumalateenistuse kord. Kiriku peajumalateenistuse korda ei saa ega tohi lahutada ülejäänud kiriku liturgilisest elust. Ja selles osas on nii Agenda kui Kirikukäsiraamat küll erinevad, kuid nad on ühtsed tervikud, kus peajumalateenistus on üks osa suurest tervikust, mille hulka kuuluvad näiteks ka palvused, talitused jms. Tervikuna esindavad nad mõlemad mingit väljakujunenud liturgilist ja teoloogilist mõtlemist. Ühtlustatud kord on hetkel olemas vihikuna paberil, kuid ei ole osa ühestki suuremast terviklikust käsitlusest. Olen saanud aru, et ühtlustatud korra alusel soovitakse liikuda uue käsiraamatu poole. Minu arvates on see mõte väga toores ja ebamäärane. Eraldi küsimus on see, et küllaltki mahukas Kirikukäsiraamat ilmus koos oma lisadega alles 2009. aastal. Kas kirik vajab kõigest 17 aastat hiljem juba arutelu uue käsiraamatu üle?

Minu kirjatüki eesmärk ei ole survestada piiskoplikku nõukogu ega kedagi muud ühe või teise lahenduse kasuks, vaid tõepoolest taotleda rahu kirikus. Kui piiskoplik nõukogu otsustab jätkata ühtlustatud jumalateenistusega, siis ma austan ja aktsepteerin seda otsust.

Samas tajun, et ühtlustatud korraga edasiminek suurendab liturgilist segadust meie kirikus ja pikas perspektiivis ei ühtlusta ega too meid kokku. Muidugi ei peagi liturgia võib-olla seda tegema, sest ka liturgiline paljusus iseenesest ei ole negatiivne nähtus.

Näiteks Inglismaa kirikus (Church of England) on täiesti tavapärane, et kahes kõrvuti asetsevas anglikaani kirikus on samal ajal ühes ülistusbändiga teenistus, kus jutlustab polosärgis pastor, ja teises kõrgmissa, kus viiruk suitseb ja liturgilistes rõivastes preester pühitseb pooleldi ladina ja pooleldi inglise keeles missat. Ometi on vähemalt seni suudetud koos olla Inglismaal ühes kirikus, ehkki moodne aeg paneb ka Inglise kiriku ühtsuse tõsiselt proovile.

Küll aga olen veendunud, et meie luterlikus kontekstis ei saa õpetaja oma suva järgi koguduses ilma kohalikke tavasid ja inimesi arvestamata kehtestada ainuisikuliselt ühte jumalateenistuse korda. Arusaam, et koguduse liige ei peagi aru saama liturgiast, ei ole minu arvates luterlik. Me ei saa mööda minna oma koguduse liikmetest, kelle jaoks liturgia on keel, milles nad oma Jumalaga kõnelevad.

Piiskoplikul nõukogul on haruldane võimalus teha sel teemal kirikus rahu ja lõpetada üks pikalt kestnud vastandumine. Soovin Jumala tarkust ja abi otsuste tegemisel piiskoplikule nõukogule ja rahu meie väiksesse kirikusse.

Robert Bunder

vaimulik